Tartu teaduspargis saab aasta pärast nanoosakesed raha teenima panna

Maailm muutub üha veidramaks, sest inimesed on valmis raha välja käima asjade eest, mille muudavad vastupidavamaks, tulekindlamaks, kergemaks või atraktiivsemaks osakesed, mida palja silmaga pole võimalik eristada.

Näiteks Ameerika Ühendriikide ettevõtjad on asunud tootma liimivaba „gekoteipi", mis kinnitub teibi karvase pinna abil. Üks ruutsentimeeter seda tüüpi teipi suudab tõsta kaks kilogrammi. Seega enam pole riiuli seinale kinnitamiseks tarvis ühtegi kruvi ja tarvis ei lähe ka liimi. Riiulit hoiavad paigas nanoosakesed.

Nanotehnoloogia areng viimasel aastakümnel on olnud väga muljetavaldav. Ainuüksi viimastel aastatel on nanotehnoloogiast saadav kasu maailmamajanduses kasvanud vähemalt kolmandiku võrra aastas. Paraku ei ole nanotehnoloogia võidukäigust suurt tulu saanud Eesti ettevõtjad. Kuigi meil on olemas ülikoolid, neis tegutsevad teadlased ja nende kasutuses olevad seadmed ja aparaadid, mis võimaldavad ka inimsilmal tungida nanoosakeste imepärasesse ja salapärasesse maailma, ei ole tänini Eestis nanolaboratooriumi, mille uksest võib iga ettevõtja sisse astuda ja oma idee teadlaste ja aparaatide abil raha teenima panna.

Kui kõik läheb nii, nagu plaanib Tartu teaduspark, siis juba tuleva aasta kevadel avatakse seal arvult juba kolmas pooltööstuslik labor, mis on oma kontseptsiooni kohaselt mõeldud ennekõike ettevõtjatele, kes soovivad oma nanotehnoloogia valdkonda puututavas tootearenduses saada teadlastelt nõu.

Eesti nanotehnoloogiate arenduskeskuse juht ja Tartu teadusparki rajatava Nanolabi loomise nõustaja Ilmar Kink ütleb, et seni puudub terves Baltikumis üks kindel keskus, kust saaks teadlastelt nanotehnoloogia valdkonnas nõu ja abi. Seega vähemast esialgu võivad Tartusse rajatavast nanolaborist abi saada ka Läti ja Leedu ettevõtjad.

Kingi sõnul on praegusel ajal paljuski teadlased need, kelle ajast ja soovist sõltub see, kas mõne Eesti ettevõtja soov panustada nanotehnoloogiaga seotud tootearendusse realiseerub või mitte. „Ülikoolid teevad küll endast kõikeoleneva, et ettevõtjaid aidata, aga neil on omad piirid, sest teadlastel tuleb tegeleda lisaks teadustööle ka õppetööga," räägib Kink. „Mida rohkem tekib taolisi keskusi, milles teadlased tegelevad vaid ettevõtjate aitamisega, seda teadmispõhisema majanduse suunas me liigume."

Nii tegelevad mitmesugused teadlaste grupid nanotehnoloogia uurimisega Tallinna Tehnikaülikoolis, KBFI-s ja Tartu Ülikoolis. Enamasti tegeletakse entusiastlikult üksikute kitsaste uurimisprobleemidega ning ühtset ja kõikehõlmavat teadmiste keskust seni Eestis nanotehnoloogia valdkonnas ei ole. Seega peab ettevõtja olema otsekui hiromant, kes peab aimama, milline nendest kümnetest teadlastest teda aidata saaks ja oskaks.

„Nanolabi põhiline idee ongi rajada spetsiaalne hoone, kus on vajaminevad seadmed ja puhasruumid katsete tegemiseks," selgitab Kink. Tehniline varustatus seadmete näol on Eesti teadlastel üsna eeskujulik. Kuid suurim puudus on just puhasruumidest, mille nappus on tegelikult Eestis ettevõtete tarvis toimuva nanotehnoloogiaga seotud arenduste suurimaks pudelikaelaks.

„Nanotehnoloogia seisukohalt on väga oluline, et kõik katsed saaks läbi viidud kontrollitud tingimustes, mida pakub puhasruum, kus puudub ka näiteks tolm," lisab Kink. „Nanostruktuurid on muuseas samas mõõdus kui üks väiksemat sorti tolmukübe, seega on üsna keeruline nende vahel vahet teha."

Tema sõnul saavad Eesti teadlased praegu katseklaasis ja laboris väikseid struktuure üsna edukalt analüüsida, kuid ühel hetkel tuleb tehnoloogiad ka suuremasse skaalasse viia. Näiteks Eesti nanotehnoloogiate arenduskeskuses on käimas elektro-optiliste klaaside väljatöötamise projekt, mida praegustes tingimustes on üsna keeruline tootmisfaasi viia, sest Eestis napib just puhasruumi pinda, kus saaks valmistada suuremõõdulisi katseobjekte. Just arendusjärgus olevast klaasist võib kujuneda tulevikus üsna populaarne müügiartikkel. Näiteks kontorites ja büroodes võimaldaks see klaaspindade läbipaistvust vastavalt soovidele reguleerida.

Teaduspark on töötanud Nanolabi projekti kallal alates 2006.aastast. Eelmisel aastal valmis ehitusprojekt. Tänaseks on läbi viidud ka ehituse riigihange ning saadud 50% toetuse otsus EASi katse- ja pooltööstuslike laborite meetmest.

Tuhanderuutmeetrise Nanolabi hoone keskseks osaks on 430-ruutmeetriline puhasruumide kompleks, mis koosneb seitsmest puhasruumist ja teenindusalast. Seda on teadaolevalt rohkem kui Eesti erinevate teadusasutuste peale praegu kokku. Näiteks Tartu Ülikooli uues keemiahoones asub kaks suhteliselt väikest puhasruumi. Ka on mõned puhasruumid Eestis tegutsevatel farmaatsiaettevõtetel, kuid need on valdavalt ettevõttesiseseks kasutuseks. Samuti on puhasruum ka Tartu Ülikooli bioloogidel, kuid see ei sobi füüsikutele kasutada. Häda on selles, et kui füüsikute poolt kasutatavates puhasruumid on ülerõhu all, siis bioloogide omad on alarõhu all. „Kui meie soovime, et midagi puhasruumi sisse ei tuleks, siis nende soov on, et midagi ruumist välja ei läheks," selgitab Kink.

Teaduspark alustas Nanolabi arendamisega lähtudes mitmete tehnoloogiafirmade poolsest huvist, näitena võib siin tuua pooljuhtide arendaja Clifton ja gaasisensorite tootja Evikon MCI.

Kuid püsiasukatest hoolimata peaks Tartusse rajatavas Nanolabist saab tulevikus arendustööd tellida iga ettevõtja. Tänapäeval rakendatakse nanotehnoloogiat muu hulgas näiteks jalgrattaraamide tootmisel, kosmeetikatööstuses või autode valmistamisel. Kingu sõnul on viimasel ajal teadlaste pöördunud mitmed ettevõtjaid, kes toovad maale nanotehnoloogiliste lisanditega keemiatooteid, näiteks autopesuvahendeid.

Kuna keemiatoodete maaletoomiseks peab aga üsna täpselt teadma, mis neil sees on, siis palutaksegi teadlastelt abi, et nad toote koostisosad kindlaks teeks. Samal ajal ei ole suvalise autopesuvedeliku koostise uurimine teaduslikus mõttes eriliselt perspektiivne ettevõtmine. Ja kuigi mõne nanoosakesi sisaldava toote puhul on koostisosade mõõtmine standardtegevus, siis praegu selliseid mõõtmisi Eesti teadlased lihtsalt ei jõua ettevõtjate tarvis teha. Küll aga saab tulevikus ka nanoosakesi puudutavaid standardiseeritud mõõtmisi teostada.

Kuid kellel veel võiks rajatavasse nanolaborisse asja olla? Ainuüksi Tartus on mitmeid rõivatootjaid, nagu näiteks Ilves Extra või ka näiteks kiletootja Estiko Plastar, kelle tooteid saab muuta vastupidavamaks kui kangastruktuuridesse või kilesse lisada nanoosakesi. Juba praegu on Eesti nanotehnoloogiate arenduskeskuses käimas uurimistööd, mis võimaldaks Estikol lisada kilekottide valmistamisel kilesse nanotorukesi, mis suurendavad kilekoti kandevõimet mõne kilo võrra. „Praegused tulemused on väga muljetavaldavad," kinnitab Kink.

Kuid ega tootearendust ei saa teha, kui ettevõtjate kasutusse ei anta seadmeid ja teadlasi. Uus nanolabor saab endale ka moodsa sisustuse uurimisseadmete näol. Kui seadmeid on võimalik sisse osta ja rentida, siis hoopis keerulisem on vähemasti näiliselt labori teadlastega „sisustamine". Selles osas teeb Nanolab koostööd ülikoolide ja juba olemasolevate instituutidega, kuid ettevõtjate soovi korral saab teadlasi sisse tuua ka välismaalt. Muidugi tuleb ettevõtjal see lõbu ise kinni maksta.

„Lühikese koolituse järel saavad Nanolabi kasutada ka ettevõtjate palgatud teadlased, aga teadlasi ja uurijaid saab ka Nanolabi käest rentida," räägib Kink. Püsikaadrit siiski Nanolabis üüratult suureks ajada plaanis pole. Nanotehnoloogia hädaks on nimelt see, et probleemide ring selles teadusvaldkonnas on väga lai ja spetsiifiline, mistõttu paindlik lähenemine tööjõule on ilmselt kõige efektiivsem ja ratsionaalsem lahendus.

Tartu teaduspargi tegevdirektori Toomas Noorema sõnul on Nanolabi ehitamiseks laekunud raha EAS-ilt ja käimas on läbirääkimised pankadega, et saada ka neilt finantseering. „Kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis peaks juba jaanipäeva paiku ka nurgakivi paika saama," lisab Noorem. 

« Tagasi