Eesti tervishoiu järgmine arenguhüpe sõltub koostööst ja valmisolekust muutuda

Eestis sünnib tervisetehnoloogia ettevõtteid ja uusi lahendusi rohkem kui kunagi varem, kuid tervishoiusüsteemi võime neid päriselt kasutusele võtta ei ole arenenud sama kiiresti. 10. septembril Viljandis toimunud Tervisekogukonna Kärajate paneelis jõudsid tervishoiu, ettevõtluse, avaliku sektori ja biotehnoloogia ettevõtte esindajad korduvalt sama probleemini: Eesti oskab katsetada, kuid toimivast piloodist püsiva lahenduseni jõudmine on endiselt keeruline.

Paneeldiskussiooni „Eesti tervisevaldkonna hetkeseis: kas oleme endiselt innovaatilised?” juhtinud Piret Hirv alustas arutelu küsimusest, mida üldse innovatsiooniks pidada. Vastustes kõlas üsna üksmeelselt, et uus tehnoloogia või edukas katseprojekt iseenesest ei ole veel piisav.

Health Founders Estonia programmijuhi ja Lifeyeari tegevjuhi Siim Saare sõnul on innovatsioon eelkõige praktiline lahendus, mis jõuab päriselt patsiendi ja tervishoiusüsteemini. Meliva tegevjuht Marja-Liisa Alop rõhutas samuti patsiendile tekkivat tegelikku kasu. Viljandi haigla juhatuse liikme Mart Kulli vaates võiks innovatsiooniks nimetada pigem seda, mis on juba mõõdetavas mahus tervishoius kasutusele jõudnud, mitte üksnes projekti või idufirma loomist.

Mis saab aga lahendusest pärast edukat pilooti? Panelistide hinnangul ei ole ühte selget vastust. Tervishoid on põhjendatult konservatiivne valdkond, sest patsiendiohutus ei võimalda uusi lahendusi kergekäeliselt katsetada. Samal ajal nõuab tehnoloogia kasutuselevõtt tervishoiutöötajatelt aega ning haiglatel ei pruugi olemasoleva rahastusmudeli juures olla võimalik arstile või õele innovatsiooniga tegelemiseks seda aega anda. Veelgi enam – kui uus tehnoloogia aitab patsiendi haiglast või vastuvõtult eemal hoida, võib tervishoiuteenuse osutaja praeguse rahastusloogika järgi sellest isegi rahaliselt kaotada. See tekitab olukorra, kus innovatsiooni rakendatakse sageli töötajate entusiasmist, mitte seetõttu, et süsteem ise seda soosiks.

Varase faasi tervisetehnoloogia ettevõtete poolelt on probleem teistsugune. Saare tõi välja, et Eestis tegutseb uus laine tervisetehnoloogia ettevõtteid ning huvi valdkonna vastu on suur. Ettevõtjatel tuleb aga juba alguses mõista mitte ainult tehnoloogiat, vaid ka kliinilist vajadust, tööprotsesse, regulatsiooni ja tulevast rahastusmudelit. Pilootide rohkus iseenesest ei taga, et lahendus turule jõuab.

Eesti väikese turu tõttu peab tervisetehnoloogiaettevõte enamasti algusest peale mõtlema rahvusvaheliselt. Samas võiks Eesti tervishoiusüsteem anda ettevõtetele just selle, mida välisturgudele liikumiseks kõige rohkem vajatakse – esimese päris referentsi. Paneelis pakuti, et haiglad, perearstikeskused ja teised tervishoiuteenuse osutajad võiks võtta teadlikumalt rolli esimeste klientidena, aidates igal aastal mõnel uuel lahendusel läbida nii piloteerimise kui esimese reaalse kasutuse etapi. Selline referents annaks ettevõttele võimaluse tõendada lahenduse toimimist, kaasata kapitali ja liikuda suurematele turgudele.

Kogu terviseinnovatsioon ei vaja siiski kümneid miljoneid eurosid. Icosageni tegevjuht Mart Ustav tõi esile biotehnoloogia ja ravimiarenduse reaalsuse, kus arendustsükkel võib kesta kümme aastat ning Eesti turult ei ole võimalik vajalikke investeeringuid tagasi teenida. Sellise innovatsiooni puhul on maailmaturg algusest peale vältimatu.

Alop tõi paralleeliks igapäevasema innovatsiooni: tehisaru ja uute digivahenditega saavad tervishoiutöötajad juba praegu automatiseerida graafikute koostamist, laovarude juhtimist või muid protsesse. Sellised muudatused ei pruugi tunduda sama suure läbimurdena kui uus ravim, kuid kui nende tulemusel jääb õel või arstil rohkem aega patsiendi jaoks, võib nende praktiline mõju olla märkimisväärne.

Arutelus tõstatus ka küsimus, kui palju peab riik ise uusi tehnoloogiaid arendama. Panelistide hinnangul ei ole mõistlik kulutada piiratud ressursse lahenduste nullist ehitamisele olukorras, kus sobiv tehnoloogia võib juba Eestis või rahvusvahelisel turul olemas olla. Sama tähtis kui uute asjade loomine on oskus häid olemasolevaid lahendusi üles leida, testida, hankida ja süsteemi integreerida.

Kokkuvõtteks võib öelda, et innovatsiooni jõudmine igapäevasesse tervishoidu eeldab muutusi kogu süsteemis: ettevõtted vajavad paremaid kokkupuutepunkte haiglate ja rahastajatega, tervishoiuteenuse osutajad rohkem motivatsiooni innovatsiooni rakendada, riik avatumaid standardeid ja andmekasutuse võimalusi ning arendajad ligipääsetavamaid haiglainfosüsteeme. Lisaks vajab innovatsioon inimesi, kellel on aega, oskusi ja tahet muutust ellu viia. Tehnoloogia üksi probleemi ei lahenda.

Ürituse salvestust saad vaadata siit.

Tervisekogukonna Kärajadtähistasid sel aastal oma 10. juubelit ning sel korral toimus üritus 10. septembril Viljandimaa haiglas ja tervisekeskuses Tervikum.

Kärajad on kümne aasta jooksul toonud kokku tervishoiu, teaduse, ettevõtluse ja avaliku sektori tegijad, et arutada valdkonna olulisemaid küsimusi ning otsida ühiselt vastuseid sellele, kuhu Eesti terviseinnovatsioon liigub. Juubeliaastal vaatasime, milline oli tervisetehnoloogia maastik aastal 2016, millistest unistustest ja väljakutsetest oleme läbi tulnud ning kas tänased valikud kannavad meid sihtideni aastaks 2035.

Üritust toetas Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS).