Järgmine kümnend vajab rohkem ennetust, paremat andmekasutust ja patsiendi häält

Kui Eesti tahab järgmise kümne aasta jooksul terviseinnovatsioonis uue sammu teha, ei piisa ainult uutest tehnoloogiatest. Tuleviku tervishoid peab aitama inimestel kauem tervena elada, kasutama palju targemalt olemasolevaid terviseandmeid ning kaasama patsiendi lahenduste loomisse juba algusest peale.

Need teemad tõusid esile 10. septembril Tervisekogukonna Kärajate tulevikupaneelis „Kümme aastat edasi – milline võiks olla Eesti terviseinnovatsiooni tulevik?”, kus arutasid Eesti võimalusi ettevõtluse, kliiniliste uuringute, tervisetehnoloogia, patsientide ja iduettevõtete esindajad.

Ühe esimese teemana tõstatus küsimus, milles võiks Eesti üldse rahvusvaheliselt tugev olla. Väikese riigina ei ole realistlik konkureerida igas tervisetehnoloogia valdkonnas palju suuremate turgude ja kapitaliga riikidega. Muun Healthi asutaja Kerli Luks nägi võimalust spetsiifilistes süvatehnoloogia niššides, kus väiksem ettevõte saab luua kõrge teadus- ja tehnoloogiamahukusega toodet. Tehnopoli tervisetehnoloogia valdkonna arendusspetsialist Paulin Jürjens tõi kõrvale teise fookuse: Eesti tugevus võiks olla lahendustes, mis loovad lõppkasutajale väga konkreetset väärtust, olgu selleks patsient, tervishoiutöötaja või protsessijuht.

Ent arutelu liikus kiiresti tehnoloogialt tervisele endale. Kui eestlaste keskmine eluiga kasvab, kuid tervena elatud aastad ei kasva samas tempos, peaks järgmise kümnendi innovatsioon keskenduma järjest rohkem sellele, kuidas haigusi ennetada, mitte ainult paremini ravida.

Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniliste uuringute keskuse juhataja Katrin Kaarna tõi välja Eesti tugeva lähtepositsiooni: meil on mahukad tervise- ja geeniandmed, mille abil saab hinnata inimeste personaalseid terviseriske ning arendada individuaalsemaid ennetuslahendusi. Tuleviku tervishoius võiks inimene saada senisest palju täpsemat infot selle kohta, mida just tema peaks tegema, et haigusriski vähendada.

Samas ei piisa teadmisest, et rohkem tuleb liikuda, paremini süüa või piisavalt magada. Jürjens tõi välja ühe terviseinnovatsiooni keerulisema küsimuse: kuidas panna inimene talle kasulikku käitumist ka päriselt järgima? Ühe võimalusena nähti personaalseid andmeid – üldise tervisesoovituse mõju võib olla väiksem kui teadmisel, mida konkreetne risk või harjumus tähendab just inimese enda tervisele.

Onkoloogika kaasasutaja Kristel Leif laiendas seda mõtet veelgi. Tema sõnul räägitakse terviseinnovatsioonis palju tehnoloogiast, tehisarust ja molekulaarteadusest, kuid muutuse keskmes on ikkagi inimene. Uute lahenduste kasutuselevõtmiseks on vaja senisest rohkem kaasata käitumis- ja sotsiaalteadusi ning arvestada sellega, kuidas patsiendid ja tervishoiutöötajad muutustega kohanevad. Innovatsioon ei lõpe lahenduse loomisega – sama oluline on selle rakendamine päris inimeste päris töö- ja elukeskkonnas.

Leif pööras tähelepanu ka patsiendi esindatusele terviseinnovatsiooni aruteludes. Tema hinnangul peaks patsiendi vaade olema sellistes protsessides süsteemselt laua ääres, mitte lähtuma eeldusest, et kõik teised osapooled suudavad patsiendi vajadusi ise esindada.

Üks tuleviku suuri muutusi puudutab terviseandmeid. Järjest rohkem inimesi kogub nutikella, sõrmuse või mõne muu seadmega pidevalt infot oma une, südamerütmi, aktiivsuse ja teiste tervisenäitajate kohta. Luksi hinnangul muutuvad sellised andmed arstile väärtuslikuks siis, kui nende kvaliteet ja kliiniline tähendus on valideeritud. Koos tehisaruga võivad suured andmemahud aidata avastada mustreid, mida üksikust visiidist või analüüsist ei näe.

See viib aga järgmise küsimuseni: kuidas panna liikuma inimese enda seadmetesse, terviseportaali, haiglate infosüsteemidesse ja teadusandmebaasidesse kogunenud info?

Panelistide hinnangul on Eesti andmevara üks meie potentsiaalseid konkurentsieeliseid, kuid selle kasutamine on praegu keeruline. Arutelus küsiti ka põhimõttelisem küsimus – kellele terviseandmed õigupoolest kuuluvad ning kui palju peaks inimene ise saama otsustada, millise usaldusväärse teenuse või teadusprojektiga ta neid jagab. Samal ajal jäi kõlama, et terviseandmed on põhjusega eriliselt kaitstud ning nende avatuma kasutamise kõrval peab arenema ka andmekaitse ja ühiskondlik usaldus.

Tuleviku tervishoiu üheks sümboolseks küsimuseks kujunes see, kas kümne aasta pärast peaks Eesti arstid tegema praegusest rohkem või vähem vastuvõtte. Vastus kaldus selgelt „vähem” poole. Eesmärk ei peaks olema panna arste järjest rohkem vastuvõtte tegema, vaid ennetada haigusi, lahendada osa vajadusi enne arsti juurde jõudmist ning vabastada tervishoiutöötajate aega teaduseks, innovatsiooniks ja keerulisemate patsientidega tegelemiseks. See eeldab aga ka rahastusmudeli muutumist. Kui tervishoiuteenuse osutaja teenib ennekõike visiitidelt ja protseduuridelt, ei premeeri süsteem tingimata seda, kui uus lahendus aitab vastuvõtte vähendada või haiguse üldse ära hoida.

Paneeli lõpetas küsimus, kas järgmise kümne aasta jooksul võiks Eestist sündida tervisetehnoloogia üksarvik. Ennustused olid optimistlikud, kuid arutelust jäi tugevamalt kõlama midagi muud: ühe suure eduloo kõrval on vähemalt sama oluline elujõuline ökosüsteem, kus tekib palju uusi ettevõtteid, teadlastel ja arstidel on võimalus innovatsiooniga tegeleda ning toimivad lahendused saavad päriselt inimesteni jõuda.

Terviseinnovatsiooni järgmine kümnend ei pruugi seega sõltuda ühest suurest tehnoloogilisest läbimurdest. Sama suure muutuse võib tuua see, kui suudame ühendada ennetuse, personaalsed andmed, tehisaru ja inimese enda rolli üheks toimivaks tervishoiusüsteemiks.

Tervisekogukonna Kärajad tähistasid sel aastal oma 10. juubelit ning sel korral toimus üritus 10. septembril Viljandimaa haiglas ja tervisekeskuses Tervikum.

Kärajad on kümne aasta jooksul toonud kokku tervishoiu, teaduse, ettevõtluse ja avaliku sektori tegijad, et arutada valdkonna olulisemaid küsimusi ning otsida ühiselt vastuseid sellele, kuhu Eesti terviseinnovatsioon liigub. Juubeliaastal vaatasime, milline oli tervisetehnoloogia maastik aastal 2016, millistest unistustest ja väljakutsetest oleme läbi tulnud ning kas tänased valikud kannavad meid sihtideni aastaks 2035.

Üritust toetas Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS).