Lauri Tankler: küberturvalisus peab muutuma lihtsamaks, odavamaks ja kättesaadavamaks

Eesti tugev kübermaine on meie ettevõtetele korraga nii eelis kui ka proovikivi. Ühelt poolt avab see uksi – Eestit seostatakse digiriigi, küberkaitse ja praktilise tehnoloogilise võimekusega. Teisalt seab see väga kõrge lati neile, kes soovivad küberturvalisuse valdkonnas uue tootega turule tulla. Kui ootused on erakordselt suured, ei piisa enam heast ideest ega üldisest tehnoloogilisest ambitsioonist, kirjutab Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) teadus- ja arenduskoordinatsiooni osakonna juhataja Lauri Tankler.

Küberturve ei ole valdkond, kuhu saab siseneda juhusliku rakenduse või pooliku lahendusega. Siin tuleb algusest peale tõestada, et tehnoloogia töötab, on usaldusväärne ja lahendab päris probleemi. See võib olla üks põhjuseid, miks alustavad ettevõtted ei julge selles valdkonnas alati esimest sammu teha. Eesti maine on tugev, kuid see maine võib uutele tulijatele mõjuda ka surve ja filtrina.

Seni küberkiirendistläbi käinud iduettevõtted on igaüks väga erinevas arengufaasis. Mõned töötavad tehisintellekti rakenduste kallal, mõned keskenduvad inimeste harimisele, mõned lahendavad kitsamaid tehnilisi probleeme. See mitmekesisus on vajalik, sest ka küberturvalisuse väljakutsed ei ole ühetaolised. Samas tähendab see, et iga tiim peab leidma väga selge vastuse küsimusele: millist riski ta vähendab ja kelle jaoks ta seda teeb?

Küberturbes on usaldust raske võita

Üks keerulisemaid takistusi on usalduse võitmine. Küberturbe turul ei tee ostuotsust enamasti tavakasutaja, vaid spetsialist, kes peab uskuma nii lahenduse tehnilisse kvaliteeti kui ka selle pakkuja kestvusse. Erinevalt paljudest teistest sektoritest ei saa siin loota ainult heale kasutajakogemusele või kiirele turundusele. Kui klient annab kellelegi ligipääsu oma süsteemidele, andmetele või turvaprotsessidele, peab usaldus olema väga tugev.

Selles olukorras on uutel tulijatel keeruline konkureerida suurte ja hästi rahastatud ettevõtetega. Tuntud tegijatel on olemas nimi, kliendibaas, müügivõrgustik ja võimalus kaasata kogenud kübereksperte, kes suudavad ka oma endistele tööandjatele uue toote maha müüa. Väiksem ettevõte võib olla paindlikum ja tehnoloogiliselt leidlikum, kuid tal tuleb esmalt tõestada, et ta väärib kohta juba väljakujunenud turul. Küberturbe valdkonnas on see tõestamise tee sageli pikk.

Teine, palju suurem kitsaskoht on Euroopa võime viia teadus turule, mida on märgitud ka loendamatul hulgal analüüsipaberites. Ka kübervaldkonnas tehakse teadust valdkonnas palju, kuid selle tulemused ei jõua piisavalt sageli toodeteks, patentideks, kasulikeks mudeliteks ega kiiresti kasvavateks ettevõteteks. USAs ja mitmes Aasia riigis on ülikoolide ja ettevõtete koostöö ärilise väärtuse loomisel jõulisem. Seal liiguvad teadustulemused kiiremini kapitali, toodete ja eksporditavate lahendusteni.

Euroopas on teaduse rahastamine olnud rohkem avaliku sektori kanda. See on loonud tugeva teadmiste baasi, kuid mitte alati piisavalt tugeva silla turuni. Kui teadustöö jääb artikliks, raportiks või katseprojektiks, ei pruugi see muuta veel organisatsioone turvalisemaks. Küberturvalisuses on aga ajafaktor väga oluline: ohud muutuvad kiiresti ja kaitselahendused peavad jõudma päris kasutusse enne, kui need muutuvad juba eilseks vastuseks.

Siin ei saa riik kõike ettevõtete eest ära teha. Samuti ei peaks riik iga ideed kunstlikult elus hoidma. Turg peab saama oma sõna öelda ning vahel on läbikukkumine vajalik osa ettevõtlusest. Ent see ei tähenda, et avalik sektor võiks kõrvale astuda. Kõik riigid toetavad mingil moel oma ettevõtete arengut ja rahvusvahelist nähtavust. Eesti ei saa selles konkurentsis olla naiivne, eriti valdkonnas, kus meil on juba tugev kogemus ja maine.

Eesti eelis on meie väiksus ja küberkogukonna kompaktsus. Me tunneme üksteist. Teatud valdkondades, näiteks infoturbe tagamisel, ei peaks me alati mõtlema ainult konkurentsi kaudu, vaid ka selle kaudu, kuidas üksteist tugevamaks teha. Riik saab siin palju ära teha, kui aitab luua toimivaid koostöömudeleid avaliku sektori, ettevõtete ja teadusasutuste vahel. Mitte deklaratiivseid koostöövorme, vaid selliseid, kus probleemid, teadmised ja lahendused päriselt kokku saavad.

Küberturvalisus peab jõudma ekspertide tagatoast laiema kasutajaskonnani

Küberturvalisuse strateegiadokumendid keskenduvad enamasti (ja paratamatult) avaliku sektori tegevustele ja kriitilise taristu kaitsele. See on arusaadav ja vajalik. Kuid ühiskonna küberturvalisus ei lõpe seal, kus lõpeb kriitilise taristu nimekiri. Turvalisemaks peavad muutuma ka väiksemad ettevõtted, haridusasutused, omavalitsused ja inimesed. Need organisatsioonid ja inimesed ei vaja alati kõige keerulisemaid tipplahendusi, vaid midagi, mis on arusaadav, taskukohane ja kasutatav.

Kuni küberturvalisust tajutakse liiga keerulise ja kallina, jääb see paljude jaoks kõrvaliseks kohustuseks. Tegelik eesmärk peaks olema vastupidine: teha küberturvalisus lihtsamaks, odavamaks ja kättesaadavamaks. See ei tähenda kvaliteedis järeleandmist. See tähendab, et head lahendused peavad olema kasutatavad ka neile, kellel ei ole suurt IT-osakonda, eraldi küberturbejuhti või märkimisväärset eelarvet.

Just siin on uutel iduettevõtetel ja tehnoloogiatel oluline roll. Nad võivad tuua turule lahendusi, mis muudavad keerulised riskid arusaadavamaks, automatiseerivad käsitsi tehtavaid protsesse või aitavad väiksematel organisatsioonidel jõuda turvatasemeni, mis varem oli kättesaadav ainult suurtele. Kübervaldkonna järgmine arenguhüpe ei pruugi tulla ainult kõige keerulisemast tehnoloogiast, vaid ka sellest, kui hästi suudame teha turvalisuse praktiliselt kasutatavaks.

Eesti kübermaine on väärtuslik, kuid see ei tohi jääda mälestuseks varasematest õnnestumistest. Kui tahame, et Eesti oleks ka edaspidi tugev küberriik, peavad uued ideed jõudma teaduslaboritest, klassiruumidest ja varajastest prototüüpidest päris klientide ja kasutajateni. Selleks on vaja ettevõtjaid, kes julgevad keerulisse valdkonda tulla, ning keskkonda, mis aitab neil kiiremini aru saada, kas nende lahendus töötab ka turul.

Küberkiirendi on üks viis seda teekonda lühendada. See ei asenda turgu ega tee ettevõtjate eest raskeid otsuseid ära, kuid aitab tuua kokku tehnoloogia, eksperdid, avaliku sektori kogemuse ja tegelikud probleemid. Kandideerimiseks on jäänud viimane nädal ning see on võimalus neile, kellel on küberturvalisuse valdkonnas toode, teenus või tugev idee, millel võib olla selge turupotentsiaal.

Küsimus ei ole ainult selles, mitu uut ettevõtet kiirendist läbi käib. Küsimus on selles, kas Eesti suudab oma kübermaine kõrval kasvatada järgmise põlvkonna lahendusi, mis teevad ühiskonna päriselt turvalisemaks. Selleks peab küberturvalisus liikuma ekspertide tagatoast palju laiema kasutajaskonnani.