Millest sõltub, kas uus tehnoloogia jõuab kaitseväe kasutusse?

Major Ivo Peets peab 21. septembril toimuval Defence Innovation Dayl ettekande „Frontline Innovation: One Year of Lessons from the Field“ ehk „Innovatsioon eesliinil: esimese aasta õppetunnid“. Eesti kaitseväe tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse ülemana on Peets keskendunud sellele, kuidas operatiivvajadustele kiiremini lahendusi leida ja uusi tehnoloogiaid kasutusele võtta.

Ühe näitena toob Peets välja mehitamata ründeahela projekti, mille käigus võeti pataljoni tasandil järjepidevasse kasutusse mehitamata süsteemid, elektroonilise sõjapidamise vahendid, sensorid ja eri tüüpi droonid. Tegevuse käigus sai kaitsevägi hinnata, millised lahendused toimivad, millised vajavad edasiarendamist ning milliseid saab hakata laiemalt kasutama manööverüksustes.

„Väärtus ei seisnenud ühes konkreetses seadmes. Oluline oli mitme süsteemi integreerimine ühe üksuse operatiivvajadustest lähtudes,“ ütleb Peets.

Tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse ülesanne ei piirdu nõuandva rolliga. Kaitseväe juhataja määratud kriitiliste operatiivvajaduste puhul saab väejuhatus juhtida lahenduste elluviimist ja kasutada selleks eraldatud ressursse. „Muudame Eesti sõjaplaanidest tulenevad vajadused võimearendusprogrammideks, integreerime vajaliku tehnoloogia ja suuname neile programmidele eraldatud ressursse,“ ütleb Peets.

Kui elluviimine nõuab suuremaid muudatusi plaanides või rahastuses, esitab väejuhatus kaitseväe juhatajale vastava ettepaneku. Nii on probleem, juhtimisotsus ja rakendamine omavahel otseselt seotud. Fookuses on muu hulgas mehitamata süsteemid ja nende vastased lahendused, tehisintellekt ning kosmosepõhised võimed.

Peetsi sõnul võis osa protsesse varem võtta aastaid. Valitud juhtudel on nüüd jõutud probleemi tuvastamisest integreeritud lahenduseni ligikaudu kolme kuuga. „Peamine saavutus on selgem protsess, mis seob omavahel operatiivvajadused, tehnoloogia, rahastuse ja rakendamise,“ ütleb ta.

_{Mida peaks Eesti Ukrainalt õppima?}

Ukraina suudab süsteeme kiiresti kohandada tänu nende otsesele kasutamisele lahinguväljal. Muudatusi tehakse sageli järk-järgult ja vastavalt lahingutegevusest saadud kogemusele. Peetsi hinnangul peaks Eesti õppima eelkõige sellest tööviisist, mitte kopeerima üksikuid tooteid.

„Peamine õppetund on üle võtta need elemendid, mis aitavad Ukrainal tagasisideringi kiirendada, mitte üksikuid tooteid,“ ütleb ta.

Eesti peab vajalikud ettevalmistused tegema rahuajal, mistõttu tuleb arvestada ohutuse, õiguslike nõuete, elutsükli kulude, väljaõppe ja pikaajalise toetamisega. „Lahendus, mis töötab täna Ukrainas väga hästi, ei pruugi sobida Eesti reservväele, kes peab seda aastaid hoiustama, hooldama ja kasutama,“ ütleb Peets.

Seetõttu peavad süsteemid olema pikema aja jooksul kasutatavad ja edasiarendatavad, näiteks tarkvara, sensorite ja muude moodulite uuendamise kaudu. Eesti kiirendab ka kasutajate tagasiside jõudmist arendusse. Igas väeliigis tegutsevad tehnoloogiajuhid, keda toetavad allüksuste tehnoloogiaohvitserid ja spetsialistid.

„See võrgustik ühendab sõdurite ja üksuste probleemid tehnoloogiaekspertide ning ettevõtetega. Nii kaasatakse ettevõtteid võimearendusse järjepidevamalt ja kasutajate tagasiside jõuab arendusse palju varem,“ ütleb Peets.

Sama kohanemisvõime põhimõte kujundab koostööd uute tehnoloogiate arendamisel. Peetsi sõnul peaksid Eesti ja Soome alustama sõjaliseks kasutuseks mõeldud tehisintellekti puhul ühistest standarditest, liidestest ja valitud kasutusjuhtudest, sest nii mudelid kui ka tehnoloogiapakkujad muutuvad ajas.

Eesti ja Soome tihedad majanduslikud, tehnoloogilised ja sõjalised sidemed loovad hea aluse töö jagamiseks, näiteks arendustegevuste jaotamiseks ja tulemuste võrdlemiseks. Samas on koostööl selged piirid. Riiklik kontroll peab säilima sõjaplaanide, salastatud ja operatiivandmete, juurdepääsuõiguste ning sõjalise jõu kasutamist puudutavate otsuste üle.

Riiklikud süsteemid peaksid põhinema avatud arhitektuuril, et kumbki riik saaks neid edasi arendada ja kohandada ka juhul, kui väline tehnoloogiapakkuja ei ole enam kättesaadav. Peetsi sõnul soovivad Eesti ja Soome olla piirkondlikud eestvedajad sõjalise tehisintellekti arendamisel, hoides koostöö avatuna ka teistele NATO liitlastele ja usaldusväärsetele partneritele väljaspool allianssi.

Millal on kaitsevägi valmis uue tehnoloogia kasutusele võtma?

Eesti sõjaaja struktuuri kuulub ligi 60 000 inimest. Reservipõhise kaitseväe puhul ei piisa sellest, et tehnoloogia ise töötab hästi.

Peets toob välja neli peamist tingimust, mis määravad, kas uut süsteemi saab laiemalt kasutada. Reservväelane peab suutma selle põhifunktsioonid piiratud väljaõppeaja jooksul selgeks õppida, liidesed peavad olema standarditud ning süsteem ühilduma olemasolevate juhtimis-, side- ja logistikasüsteemidega. Põhiplatvorm peab olema piisavalt pika elueaga, kuid võimaldama tarkvara, sensoreid ja kasulikku koormat moodulitena uuendada. Samuti peab süsteemi olema võimalik kriisi või sõja ajal suuremas mahus toota, parandada ja asendada.

Peets kirjeldab seda erinevusena tehnoloogilise valmisoleku ja kasutusvalmiduse vahel. „Tehnoloogiline valmisolek näitab, kas süsteem töötab. Kasutusvalmidus näitab, kas kaitsevägi suudab selle päriselt kasutusele võtta,“ ütleb ta.

See ei tähenda, et enne kriisi peaks iga üksus olema varustatud kõigi võimalike süsteemidega. Peetsi hinnangul on vaja toimivat baastaset ning võimalust lisada uusi võimeid järk-järgult vastavalt vajadustele ja kättesaadavusele.

Sama põhimõte kehtib väljaõppes. Sõduri põhioskused jäävad oluliseks ka siis, kui muutuvad ohud ja oskused, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Sõdur peab jätkuvalt oskama kasutada relva, liikuda, suhelda, ellu jääda ja meeskonnana võidelda. „Lahendus ei ole järjest uute eraldiseisvate teemade lisamine niigi täis väljaõppeprogrammi,“ ütleb Peets.

Ukraina sõda on suurendanud vajadust pöörata rohkem tähelepanu varjumisele, hajutatusele, elektroonilisele kaitsele, droonitõrjele ja sensorite kasutamisele. Tehnoloogia võib samal ajal vabastada väljaõppes aega. Näiteks võib droon või sensor täita osa luureülesandest, mis varem nõudis rohkem sõduri aega.

Väljaõppe prioriteete tuleb samas pidevalt üle vaadata. Vähem aega saab kulutada ülesannetele, mille tehnoloogia on üle võtnud, ning rohkem uute ohtudega toimetulekule. Tehnoloogiajuhid ja üksuste tehnoloogiaohvitserid ühendavad instruktoreid, üksusi ja ettevõtteid ning aitavad siduda tehnoloogiaga kohanemise igapäevase teenistusega.

Millal on ebaõnnestumine kasulik?

Vähem küpsete tehnoloogiate katsetamisel tuleb arvestada, et osa katseid võib ebaõnnestuda. Peetsi jaoks on oluline, milline ebaõnnestumine on vastuvõetav ja kelle kanda jääb sellega seotud risk.

„Ebaõnnestunud katse ei tähenda automaatselt ebaõnnestunud projekti. Kui katse annab olulisele küsimusele vastuse ega tekita vastuvõetamatut ohtu, on tulemus väärtuslik teadmine,“ ütleb ta.

Kaitsevägi otsustab, kas katse viiakse läbi, ning loob selleks kontrollitud keskkonna. Kaitseväe vastutada on inimeste ohutus, operatsioonijulgeolek, õigusnõuete täitmine ning varustuse ja taristu kaitse. Ettevõte vastutab oma toote eest, sealhulgas tehnilise küpsuse, lubatud toimivuse ja arendusotsuste eest.

Ettevõtte kanda jääb ka äririsk, et toode võib ebaõnnestuda, vajada täiendavaid investeeringuid või osutuda sõjaliseks kasutuseks sobimatuks. Peets eristab seda riskidest elule, julgeolekule või operatiivvalmidusele, mida ei saa käsitleda samamoodi nagu tehnilist ebaõnnestumist.

„Kaitseinnovatsioon ei saa tähendada kogu arendus- ja äririski kandmist ettevõtetelt riigile,“ ütleb ta.

Prototüübist edasi

Kaitseväe jaoks on tehnoloogia toimivuse tõestamine alles esimene samm. Peamine küsimus on selle sõjaline kasulikkus: kas tehnoloogia aitab täita tegelikku võimelünka, töötab asjakohastes lahingutingimustes ning toetab kaitseväe praegust või tulevast arengut?

Hinnata tuleb ka seda, kas lahendust saab vajalikus mahus toota, kogu elutsükli vältel toetada, teiste süsteemidega integreerida ning kriisi või sõja ajal tarnida.

Peets seab ka piiri, kui põhjalikult peaks kaitsevägi hindama lahenduse taga olevat ettevõtet. Investeerimispotentsiaal ei ole kaitseväe jaoks omaette hindamiskriteerium. Samas võib võime kaasata investeeringuid, hoida pädevat meeskonda ja rahastada edasist arendust näidata, kas ettevõte suudab lahendust pikema aja jooksul edasi arendada ja toetada.

Sõjaaegse varustuskindluse puhul tuleb hinnata ka kohaliku tootmise vajadust. Peetsi hinnangul peaks mõne kriitilise süsteemi või lahenduse tootmine või toetamine olema võimalik Eestis. Kitsama kasutusega ja väiksema strateegilise tähtsusega toodete puhul ei pruugi kohalik tootmine olla põhjendatud. Oluline on välja selgitada, millistes valdkondades tugevdab Eestis olemas olev tootmisvõime tegelikult sõjalist võimet ja varustuskindlust.

Peetsi sõnul peaksid ettevõtted tegema sõjaliste kasutajatega koostööd kogu arenduse, katsetamise, tootmise, kohandamise ja sõjaaegse toetamise vältel, mitte jõudma protsessi alles hankefaasis.

Oluline roll on ka tsiviilekspertidel. Inseneridel, tarkvaraarendajatel, andmespetsialistidel, teadlastel ja tootmisekspertidel peaksid olema selgemad võimalused panustada oma erialaste oskustega, sealhulgas sõjaaja ülesannetes.

„Reservväelane peaks tundma, et tema tsiviilelus omandatud teadmistel ja oskustel on riigikaitses otsene väärtus,“ ütleb Peets. „Meie eesmärk on ühendada rohkem tsiviilvaldkonna tehnoloogiaeksperte selgelt määratletud kaitsevajaduste ja neile sobivate sõjaaja rollidega.“

Milline peaks edu välja nägema?

Tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse teiseks aastapäevaks soovib Peets näha muutuse mõju juba üksuse tasandil. Pataljoniülem peaks nägema, kuidas üksuses tuvastatud probleem jõuab ühe väljaõppe- või planeerimistsükli jooksul tähelepanekust otsuse, katsetamise ja kasutuselevõtuni.

„Probleem ei jää enam pikaks ajaks haldusprotsessi kinni,“ ütleb ta.

Ajateenijate ja reservväelaste jaoks peaks muutus olema nähtav igapäevases väljaõppes. Nad puutuvad kokku uute tehnoloogiatega, õpivad neid kasutama ja harjutavad tegutsemist nende tekitatud ohtude vastu. Peetsi jaoks näitab edu, kas selline tööviis muutub lõpuks tavapäraseks.

„Kõige selgem edu mõõdupuu on toimiv süsteem, kus üksuses tuvastatud probleem toob kokku vajalikud kaitseväe, reservi ja ettevõtete eksperdid ning viib operatiivselt vajaliku aja jooksul kasutatava lahenduseni,“ ütleb ta.

Peets räägib neist õppetundidest lähemalt 21. septembril toimuval Defence Innovation Day üritusel Kultuurikatlas. Tegemist on Estonian Defence Weeki avapäevaga.

Osalemine on tasuta, kuid registreerumine on kohustuslik ning osalemine eeldab korraldaja kinnitust.

---

Üritust korraldavad Tehnopol ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium NATO DIANA Eesti kiirendi kaudu. Üritust toetab Kaitseministeerium. Ühe teemaploki sisusse panustab Sparkup Tartu Teaduspark.