Riho Antsmäe: ZÄPi tehes õppisin aastaga rohkem kui viimase kümne aastaga kokku

Tehnopol Startup inkubaatorist tuule tiibadesse saanud kätehügieenilahenduste arendaja ZÄPi ühisrahastuskampaania osutus niivõrd edukaks, et ettevõte lõpetas selle samal päeval. Tehnopol on äärmiselt õnnelik ZÄPi edu üle ning soovib tiimile edu edasiseks!

5. jaanuari hommikul ühisrahastusplatvormil Funderbeam rahakorjet alustanud ZÄP kaasas soovitud investeeringud eeldatust oluliselt kiiremini, mistõttu lõpetas kampaania juba kuus tundi pärast selle algust. Tehnopol Startup inkubaatoris inkubeeritav idufirma kogus vähem kui kuue tunniga 560 000 eurot ja ületas sellega enam kui kahekordselt oma maksimumeesmärgi, ehkki algselt pidi kampaania olema investoritele avatud kuu aega. Võtsime ette vestluse ZÄPi asutaja Riho Antsmäega, et lähemalt nende firmat tundma õppida.

Alustame algusest – räägi esmalt, kuidas te jõudsite ZÄPini?

See asi algas päris lihtsast probleemist. Mul endal oli immuunsüsteem nõrk, mistõttu olin igal aastal kaks-kolm nädalat haige mingisuguse nakkushaigusega. Ma mõtisklesin natuke selle probleemi üle ja hakkasin vaatama, kas minusuguseid inimesi võiks veel olla. Tuli välja, et see on väga suur probleem, see oli parasjagu 2018. aasta september. Ma mõistsin, et see on meeletult suure mõjuga kõikidele osapooltele. Uurides edasi sain teada, et ettevõtete kulud, mis olid põhjustatud nakkushaigustest ühe inimese kohta aastas, olid sama suured kui ühe inimese kuupalk.

Me uurisime päris põhjalikult presentismi ja absentismi põhjuseid ning saime aru, et see on uskumatu, kui vähe tähelepanu sellele pööratakse. Tollel ajal ei pööratud hügieenile pooltki nii palju tähelepanu kui praegu. Tegime veel omajagu vaatlusuuringuid ja mõistsime, et tavainimeste käitumises valitseb antisanitaarsus. Püstitasime paar hüpoteesi ja hakkasime neid kontrollima, tegime terve hunniku uuringuid, avalikke vaatlusi ja küsitlusi ning saime aru, et suurimad valukohad on kätehügieeni harjumused ja ristsaastumine avalikus ruumis.

Hakkasime tootma erinevaid tehnoloogilisi lahendusi selle probleemi lahendamiseks ning praeguseks on ellu jäänud neist kaks: tark doseerimissüsteem, kuna koroona tulekuga kätepuhastusjaamade kasutus ja vajadus hoida neid katkematult töös suurenes, ning teiseks kätehügieeni robotkoolitaja, mis õpetab korrektset kätepesu tehnikat. See on lahe ja interaktiivne seade, mis viimastel avalikel üritustel on palju elevust tekitanud, sest tekitab koolitatavates võistlusmomenti. Saime aru, et tahame olla tehnoloogiaettevõte ja kuna oleme idulaadne ettevõte, otsustasime astuda Eesti suurimasse inkubaatorisse Tehnopoli.

Vaadates, mis praegu ühiskonnas toimub, valisite väga hea valdkonna, kus tegutsema hakata. Samas kevadel, kui epideemia algas, võis see olla valdkond, kus oli vaja väga kiiresti reageerida, et kiiresti turul kanda kinnitada. Kuidas see periood teie jaoks kulges?

Me ei olnud selleks valmis, me tahtsime selle turu ise luua. Aga koroona tegi seda osaliselt meie eest, mis ei olnud nii meeldiv, sest ta dikteeris tempot. Me tahtsime selle muutuse ühiskonnas ise oma kiirusega teha, et meil oleks olnud aega põhjalikumalt erinevate lahendustega töötada. Samas, selle võrra oli meie areng jälle kiirem.

See periood oli raske. Ühe aastaga sai õpitud sama palju kui ma olen viimase kümne aastaga kokku õppinud ja kogenud just selles mõttes, kui kiiresti majanduskeskkond muutub, kuidas teha asju, mida seni tehtud ei ole ja kuidas kohaneda turutingimustega, mida kunagi pole olnud, kuidas teha äriliselt õigeid otsuseid ajutise defitsiidi tingimustes ning näha konkurentsi tekkimist ja sellele siis vastavalt reageerida ning proovida mõista, mis juhtub kolme-viie kuu pärast või viie aasta pärast, ja teha õigeid otsuseid sellises turbulentses keskkonnas.

Kuidas te Startup Inkubaatorini jõudsite?

Ma tulen tegelikult konventsionaalsest ärist, tegelesin premium-klassi toiduainebrändidega. Kuna ma olen keskmisest uudishimulikum inimene, sattusin viis aastat tagasi Arengufondi Founders’ programmi. Esimene aimdus probleemipüstitusest, selle valideerimisest, idee olemusest, selle elluviimisest, mis on väärtus äriarenduses – selline mõtlemine hakkas mul tekkima peale Founders’ programmi. Ühel hetkel jõudsin oma karjääris kohta, kus olin esmatasandi juhi kohalt arenenud tegevjuhiks ja arvasin, et mul on piisavalt ladestunud äriteadmisi, et algatada ise üks äri.

Nii veider kui see ka pole, aga esimesel katsel me ei saanudki Startup Inkubaatorisse sisse, see juhtus 2018. aasta detsembris. See oli muidugi külm dušš, sest arvasime, et meid võetakse avasüli vastu ja hakatakse toredasti poputama. Saime tagasisideks, et meie ärimudel polnud piisavalt ette valmistatud. Esimesel katsel oli raske üldse järjekordagi pääseda. Teisel katsel olime juba pädevamad ja paremini valmistunud ning 2019. aasta aprillis saime sisse.

Kuidas teil teekond Startup Inkubaatoris läinud on?

Mulle väga meeldis, et me saime inkubaatori ruume kasutada ja tunda end nagu firma – meil oli nõupidamisteruum ja me saime külalisi kutsuda – äge oli selles mõttes.  See maja tundus samuti võimas, sest kõik ettevõtted on koos, mingisugune aura on selle maja ümber. Alguses oli palju avatud seminare ja võrgustikuüritusi, mis olid mulle täiesti uued, sest pidin rääkima kõigiga kõigest ja mitte kartma pidevalt pitchida, sest mine sa tea, kes ette satub.

Mulle aga tundub, et riistvarafirmadel on Eestis väga raske. Tol ajal oli küll selline tunne, et kuidas riistvarafirma üldse hakkama saab, kui ta ei ole esimesel pilgul nii skaleeritav, ehkki võib selleks areneda. Tasapisi hakkasid aga reeglid selguma, et tegelikult on pigem väga väike ringkond inimesi, kellel investoritena meie vastu huvi võiks olla.

Millised olid mõned keerulisemad hetked, kus te mõtlesite, et enam ei jaksa ja jätate asja pooleli?

Kaks korda oli selline tunne. Jõud kaob siis, kui teed hästi suure töö ära mingisuguse vidina kallal ja leiad, et see on üsna geniaalne. Kui siis keegi seda vidinat ei osta, on väga raske endale tunnistada, et su vidin polegi nii geniaalne. Pidevalt öelda, et kõik, mis ma tegin, tuleb prügikasti visata ja uuesti otsast peale alustada, on maru valus. Ma ei usu, et kellelgi on lihtne tehtut iga kuu või kahe tagant prügikasti visata ja nullist pihta hakata. See oli tõesti raske, aga hommikul jälle päike tõusis ja midagi ma tegin edasi ning tuli jälle positiivne signaal. Sa pead olema valmis kogu aeg ootama positiivset signaali.

Üks reegel oli mul küll – iga päev, mis me idufirmana edasi elame, kõrbeme väiksema tõenäosusega. Esimene aasta oli selles suhtes kõige raskem aeg, sest meil polnud veel mitte midagi. Ma olen hästi palju kroonust eeskuju võtnud, seal on selline eliitüksus nagu Navy SEAL, kus on koolituskasarmus alati üks kell, mida pead lööma, kui enam ei suuda koormust taluda ja programmist lahkud. Mul on täpselt sama tunne inkubatsiooniperioodiga, sest ega sind otseselt vaja ei ole, aga sa näed, et eriti tugevad saavad hakkama. Tekibki sisemine võitlus, kas lasta kella ja öelda, et ma ei jaksa enam või lähed edasi. Sa vaatad tagasi ja mõtled, kui pikk tee on käidud ja kui palju oled õppinud ning mingil põhjusel lähed alateadlikult edasi. Tulles konventsionaalsest ärist, ei oleks ma arvanud, et see on nii raske. Sul peab olema väga tugev sisemine motivatsioon, et edasi kasvada.

Kas riistvaraäris peab tarkvaraäriga võrreldes rohkem vaeva nägema, et keegi sind kuulda võtaks?

Absoluutselt ja ma usun, et riistvara ettevõttel pole vähem põhjust ellu jääda kui teistel. Me peaksime riistvaraettevõtteid natuke rohkem toetama, sest riistvaras peab samuti innovatsioon toimuma. Ma kindlasti tahaks, et Eesti oleks globaalselt ikkagi konkurentsivõimeline iduettevõtete kasvulava ka riistvarafirmadele, sest muidu me jäämegi äpiriigiks.

Kuidas sa tunned, et Startup Inkubaator on teile seni toeks olnud, mida sa enim hindad?

Ma hindan väga kahte Premieri kiirendit, millest mul õnnestus läbi käia. Minu arengus tõi see väga suure hüppe, vastasel juhul ma ei oleks selles kohas, kus ma olen. Meil oli selles programmis ka väga äge mentor Indrek Kelder, kes sisendas meisse palju optimismi. Teatud hetkedel aitab mentor sind üle kõige raskematest punktidest kas mõne teise firma praktikaga, mõne suhtega või viib sind kellegagi kokku. Mulle meeldis ka ristmentorite kasutamise võimalus, kus sai kaasata erinevate valdkondade mentoreid. Viimane sessioon oli meil grupimentorluse formaadis, kus oli palju mentoreid koos, kes lühikese aja jooksul meid võimalikult palju aidata tahtsid. See oli samuti väga põnev formaat.

Mida te prognoosite, kas see teie valdkond jääbki nüüd väga tulusaks valdkonnas, kus äri teha või mis võiks selle saatus olla maailmas, kus COVID on paremini kontrolli all?

Ega me 2018. aastal ei teadnud COVIDist midagi, probleem ristnakkumisega on meil endine. Lihtsalt COVID aitas meil inimesi koolitada. Meil on 200 viirust endiselt õhus, mis võivad meid iga päev nakatada ning 80% nendest viirustest levivad käte ja kontakti kaudu. COVID arendas seda turgu hüppeliselt edasi. Nüüd on uued proovikivid. Tulu tekib mingisugusest erilahendustest, näiteks taksondus ei ole ju tulusam, aga Bolt on väga edukas. Nutikatele lahendustele on alati turgu ja ma arvan, et kätehügieen ei erine kuidagi muust.

Mis teil nüüd edasine plaan on selle kaasatud rahaga, kuidas te mõtlete areneda?

Me kavatseme kõigepealt oma lahendusi lähiturgudel valideerida. Selleks, et globaalseks minna, peab olema väga kuulikindel lahendus. Kogemus COVIDist näitas, et turg on väga dünaamiline ja muutub kiiresti, teistes valdkondades samuti. Sa pead ettevõtte ja tiimina olema paindlik ning suutma luua üsna lühikese ajaga erakordsed lahendusi, mis sobiksid konkreetsele turule. Kokkuvõttes on meie kava testida oma lahendust lähiturgudel, et laieneda juba kaugematesse riikidesse.