Euroopa hangetes premeeritakse kulude, mitte geopoliitiliste riskide vähendamist

Euroopa Liit käsitleb grafiiti kriitilise tähtsusega toorainena ning NATO on selle lisanud 12 kaitsetööstuse jaoks kriitilise materjali hulka. Grafiiti kasutatakse akudes, kaitsesüsteemides ja teistes strateegilistes tehnoloogiates, kuid Euroopa sõltub selles osas endiselt suuresti impordist.

Euroopas toodetud materjalide turule jõudmiseks peavad kliendid olema valmis neid katsetama ja ostma, sest investorid vajavad enne suuremahulise tootmise rahastamist usaldusväärset kinnitust, et materjali järele on piisavalt nõudlust.

UP Catalyst on Eesti materjalitehnoloogia ettevõte, mis toodab tööstuslikest süsinikdioksiidi heitmetest grafiiti ja süsiniknanotorusid. Ettevõte liigub tehnoloogia valideerimisest pideva tootmise suunas ning kavandab oma esimest suuremahulist tootmisüksust.

Tehnilisest tulemusest kommertstootmiseni

UP Catalyst teatas 17. detsembril 2025, et süsinikdioksiidist toodetud grafiit on saavutanud akukvaliteedi nõuetele vastavad näitajad ning seda hakatakse valideerima koos akuelementide tootjatega. Ettevõtte tegevjuht, Rait Maasikas, keda saab kuulata ka Defence Innovation Day laval, teeb vahet sellel, kas materjal näitab testides häid tulemusi, ja sellel, kas klient on valmis selle oma tootmises kasutusele võtma.

Maasikas eristab, kas materjal näitab testides häid tulemusi, ja sellel, kas klient on valmis selle oma tootmises kasutusele võtma.

„Edukas tehniline tulemus on endiselt ühepoolne saavutus,“ ütleb ta. Ettevõte või sõltumatu teadusasutus võib testidega näidata, et materjal vastab valdkonna nõuetele. Kommertskasutusse jõudmiseks tuleb aga materjali edasi arendada koos kliendiga.

„Sellest saab ühine tootearendus, kus töötame koos kliendiga ja täiustame materjali tema tagasiside põhjal seni, kuni see vastab täpselt kliendi nõuetele.“

Nõuded võivad puudutada näiteks materjali puhtust, osakeste suurust ja kuju ning seda, kuidas materjal kliendi tootmisprotsessis toimib.

UP Catalyst teeb koostööd ka Lõuna-Korea ettevõttega SGC Energy, et minna partiipõhiselt tootmiselt üle pidevale tootmisele. Maasikase sõnul näitaks see, et ettevõte suudab tarnida vajalikke koguseid stabiilselt ja väiksemate kuludega. See annaks klientidele kindluse, et UP Catalyst suudab olla pikaajaline tarnija, ning investoritele kinnituse, et tehnoloogia on valmis esimese kommertstehase rajamiseks.

„Kui jõuad pideva tootmiseni, muutub kogu vestlus. Enam ei küsita, kas tehnoloogia töötab, vaid kui kiiresti saab järgmise tehase valmis ehitada.“

Tehase rajamine algab kliendist

UP Catalyst ja Oulun Energia teatasid 10. juunil 2026 plaanist hinnata Oulusse tootmisüksuse rajamise võimalusi. Kavandatav tehas võiks aastas toota ligikaudu 20 000 tonni akudes kasutamiseks sobivat grafiiti ja süsiniknanotorusid. Plaanide järgi saaks tehas alustada tööd 2031. aastal.

Maasikase hinnangul ei ole peamine küsimus tehase ehitamises, vaid selles, kas toodangule leidub ostjaid.

„Kõige suurem väljakutse on alati klient. Kui kliendid on valmis ostma, muutub kõik muu palju lihtsamaks.“

Pikaajalised ostulepingud, millega kliendid lubavad tulevikus toodangut osta, võivad aidata tehasele rahastust leida. Siin tekib aga nõiaring: kliendid ei taha sõlmida lepinguid ettevõttega, mis ei ole veel jõudnud suuremahulise tootmiseni, samal ajal kui investorid soovivad enne tootmise rahastamist näha juba sõlmitud ostulepinguid.

„Vajame poliitikameetmeid, mis aitaksid sellest nõiaringist välja murda,“ ütleb Maasikas.

UP Catalysti puhul ei pea ta tehase ehitamist ega vajalike lubade saamist peamiseks takistuseks. Ettevõte plaanib rajada tootmise olemasoleva tööstusliku süsinikdioksiidi heiteallika kõrvale ja kasutada sealt pärinevaid heitmeid toorainena. Erinevalt kaevandusprojektist ei ole selleks vaja avada uut kaevandust.

Oulu plaan näitab ka seda, kuidas ühe väärtusahela eri osad võivad paikneda eri riikides. UP Catalyst asutati Eestis, ettevõtte tehnoloogia sai alguse Tartu Ülikooli teadustööst ning piloottootmine asub Maardus. Ettevõte kavatseb hoida Eestis oma peakontori, põhimeeskonna, teadus- ja arendustegevuse ning akulabori.

Suuremahuline tootmine eeldab ligipääsu süsinikdioksiidi heitmetele, konkurentsivõimelise hinnaga puhtale elektrile ja sobivatele tööstuspartneritele. Maasikase sõnul muudavad Soome atraktiivseks riigi investeeringud süsiniku püüdmisse, kasutamisse ja ladustamisse, riiklik akustrateegia ning väljakujunenud tööstuskeskkond.

„Ma ei näe seda Eesti ja Soome vastasseisuna,“ ütleb ta. „Eestis arendame tehnoloogiat, Soome pakub tingimused selle suuremahuliseks tootmiseks. Ideaalis saavad mõlemad riigid osaks samast Euroopa väärtusahelast.“

Hangetes eelistatakse varustuskindlusele endiselt hinda

Euroopa Komisjoni tegevuskava RESourceEU sisaldab meetmeid kriitiliste toorainete tarnekindluse suurendamiseks, nõudluse koondamiseks ja pikaajaliste ostulepingute toetamiseks. Maasikase sõnul on Euroopa tootjatel siiski raske konkureerida seni, kuni imporditud materjalid on odavamad.

„Euroopa hankeüksuste tööd hinnatakse tavaliselt selle järgi, kui palju nad suudavad kulusid vähendada, mitte selle järgi, kui palju nad vähendavad geopoliitilisi riske,“ ütleb ta.

Imporditud materjalide madalam hind võib tuleneda väiksematest tootmiskuludest, leebematest keskkonna- ja töötingimustest ning pikaajalisest riiklikust toest.

„Euroopa ei aktsepteeriks paljusid keskkonnastandardeid, mille järgi osa neist materjalidest toodetakse, kuid impordib neid siiski, sest need on odavamad.“

Euroopa Komisjon avas 13. aprillil 2026 toorainemehhanismi (Raw Material Mechanism) esimese vooru. Mehhanism aitab ostjatel leida tarnijaid ning viib ettevõtted kokku ka finantsasutuste ja ladustamisteenuste pakkujatega. Maasikas peab aga Euroopa materjalide ostmist toetavaid stiimuleid tugevamaks turusignaaliks kui üksnes nõudluse koondamist.

„Toorainemehhanism ei ole turg, kus ostja saab lihtsalt valida ja osta standardse toote,“ ütleb ta. „See on platvorm, mis viib tarnijad ja kliendid kokku, et nad saaksid alustada tehnilisi arutelusid ning materjali sobivust katsetada ja kinnitada. See protsess võtab sageli kaua aega.“

Maasikase hinnangul peaksid avalikku toetust saavad ettevõtted ning avaliku sektori ja kaitsevaldkonna hanked võimalusel eelistama Euroopa materjale.

Koos kestlikkuse kriteeriumidega annaks selline lähenemine investoritele selgema kinnituse, et Euroopas toodetud materjalidele leidub tulevikus ostjaid. Samuti näitaks see, kui suurt kaalu antakse ostuotsustes varustuskindlusele olukorras, kus Euroopa materjal on imporditud alternatiivist kallim.

Materjali varumisest üksi ei piisa

Reuters teatas 20. mail 2026, et Euroopa Liidu kavandatava kriitiliste mineraalide varu jaoks olid sõelale jäänud volfram, haruldased muldmetallid ja gallium. Grafiidi lisamist alles kaaluti.

„Esimene küsimus on, mida täpselt tuleks varuda,“ ütleb Maasikas.

Grafiit ei ole üks kindlate omadustega standardtoode. Euroopa peaks otsustama, kas varuda puhastamata toorgrafiiti, looduslikku või sünteetilist grafiiti, akudes kasutamiseks sobivat grafiiti või juba töödeldud materjali, näiteks aku anoodides kasutatavat aktiivmaterjali. Varutud materjali omadused peavad vastama sellele, milleks seda tarnehäire ajal kasutada soovitakse.

„Grafiidi hoidmisest laos üksi ei piisa,“ ütleb Maasikas.

Euroopal peab olema ka võimekus töödelda grafiit aku anoodides kasutatavaks materjaliks ning toota sellest akusid kaitsevaldkonna, energiasalvestuse ja teiste strateegiliste kasutusalade jaoks.

„Varu parandab varustuskindlust ainult siis, kui ülejäänud väärtusahel on valmis seda kasutama.“

Maasikase sõnul võib materjalivaru aidata ajutise tarnehäire üle elada, kuid see ei asenda kohalikku tootmis- ja töötlemisvõimekust.

Millal muutub impordisõltuvus julgeolekuriskiks?

NATO peab grafiiti vajalikuks muu hulgas lahingutankide, korvettide ja allveelaevade konstruktsioonide tootmisel. Grafiidi tarnehäired võivad seetõttu mõjutada kaitsetööstuse tootmist.

Maasikas toob näiteks sünteetilise grafiidi tarneahela. Ühe tonni sünteetilise grafiidi tootmiseks kulub tema sõnul ligikaudu kaks tonni naftakoksi ehk nafta töötlemisel tekkivat süsinikurikast materjali. Suur osa naftakoksist pärineb Lähis-Idast ja saadetakse Hiinasse, kus sellest toodetakse akudes kasutamiseks sobivat grafiiti. Seejärel eksporditakse grafiit Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse kas materjalina või akude ja teiste valmistoodete osana.

Geopoliitilised pinged ja kaubanduspiirangud võivad põhjustada tarnehäireid selle ahela mitmes osas. „Kaitsetööstuse ja teiste strateegiliste valdkondade jaoks ei ole see lihtsalt hankeküsimus. See puudutab toimepidevust ja varustuskindlust.“

Maasikase hinnangul on Euroopa valdkondlikust poliitikast kasu ainult siis, kui see loob eeldused pikaajaliste ostulepingute sõlmimiseks, toob investeeringuid tootmisse ning aitab rajada Euroopasse vajaliku töötlemis- ja tootmisvõimekuse.

Rait Maasikas, UP Catalysti tegevjuht, osaleb Defence Innovation Day paneelarutelus „What Does Success Look Like in Defence Tech?“. Temaga koos astuvad üles Martin Karkour Quantum Systemsist ja Veiko-Vello Palm Frankenburg Technologiesist. Arutelu juhib ajakirjanik Fiona Alston.

Defence Innovation Day toimub 21. septembril Tallinnas Kultuurikatlas ja avab Estonian Defence Weeki. Osalemine on tasuta, kuid vajalik on registreerimine ja korraldaja kinnitus.

---

Üritust korraldavad Tehnopol ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium NATO DIANA Eesti kiirendi kaudu. Üritust toetab Kaitseministeerium. Ühe teemaploki kujundamisse panustab Sparkup Tartu Teaduspark.