“Riiulis seisvast teadusest pole kellelegi kasu” ehk teadusasutuste ja ettevõtete koostööst

27. mail toimus Mektorys Innovatsiooniliidrite Klubi üritus „Teadus- ja arendustegevuse parimad praktikad ning koostöö teadusasutuste ja ettevõtete vahel“. Arutlusele tulid nii ülikooli ja teadlaste kui ka ettevõtjate ja avaliku sektori esindajate vaated teemale ning päeva lõpetas põnev paneeldiskussioon.

Ürituse avas Tallinna Tehnikaülikooli ettevõtluskoostöö juht Katre Eljas. Katre rääkis koostööst teadusasutustega – kirjeldas erinevaid koostööformaate, rääkis, mis on tööstusdoktorantuur, tutvustas stipendiumeid, lepingud jne.

Miks peaksid ettevõtjad ja ülikoolid koostööd tegema? 

“Ma olen täiesti nõus sellega, et innovatsioon, mis põhineb teadusel ning teadus- ja arendustegevusel, on pikaajalise mõjuga innovatsioon ja just läbi selle saab majandust kõige pikemalt ja paremini turgutada.” Põhjuseid koostööd teha on veel – vajadus olla teadlik teadusuuringutest ja -saavutustest, soov olla talentidele lähedal, arendada organisatsiooni ja võrgustikku, näha arenguvõimalusi varakult ja olla lahendustele võimalikult ligipääsetav.

TalTech rääkis ettevõtte klienditeekonnast ülikoolis. “Ma olen palju kuulnud, et ülikool on mingi müstiline olevus,” kirjeldas ta ettevõtete tavapärast esmareaktsiooni. Esiti on tegelikult vaja ühise kohtumise ajal selgeks saada, mida ettevõte ülikoolilt vajab. “Tänapäeval on üha enam ka seda, et ettevõtted vajavad tegelikult kompleksemaid lahendusi, kui algul ise ka arvatakse, et ei tulda mitte ainult ühe tehnoloogia või probleemi lahendamise pärast, vaid probleemil on mitu haru ja vajatakse interdistsiplinaarsust.”

Tegeliku vajaduse väljaselgitamise juures me kaasamegi mitmeid erinevaid osapooli – teadlasi ja spetsialiste. “Ka teadlased tahavad teha tähendusrikast koostööd, mitte koostööd koostöö pärast, sest teadlased tahavad sellest koostööst midagi saada, selle käigus ka õppida. Nende huvi on, et loodud teadmist ka hiljem reaalselt kasutada saaks ning sellele oleks ühiskonnas väärtus ning ka mõju,” kirjeldas Katre. Iga koostöö puhul on alati väga olulisel kohal ka intellektuaalomand, aga seda ei tasu karta. “Me lepime selle alati eelnevalt ettevõttega kokku, et hiljem lahkhelisid ei tekiks.” 

Koostööprojektid on ka muudes aspektides väga erinevad. Muuhulgas sõltuvad koostööprojektid ka ettevõtluskoostöö vormidest. Laias laastus jagab Katre vormid teadusega ja õppega seotud koostöövormideks. “Ülikooliga koostööd tehes peab arvestama, et ise ülikooli lõpetades suhe ülikooliga ei lõppe, see alles algab!” tsiteerib Katre üht vilistlast. Teadusega seotud pikaajalise koostöö kontekstis toonitab Katre, et ülikoolid soovivad selliseid koostöid väga teha, sest sealt saab ka teadlane väga palju uusi teadmisi. 

“Teadus, mis seisab riiulis – sellest ei ole kellelegi kasu,” kirjeldab Eljas, miks on oluline teadusavastused ettevõtlusesse ja laiemalt ühiskonda viia. 

Katre toob hea näite ka kommunikatsiooni olulisusest: “Kui ülikoolidelt küsitakse, miks nad ettevõtetega koostööd ei tee, siis öeldakse, et nad ei tea, mis ettevõtete vajadused on. Kui ettevõtetelt sama küsitakse, vastatakse, et nad ei tea, mida ülikoolid teevad”.

Takistavateks punktideks võib koostöö puhul saada näiteks aeg, kommunikatsioon, erinev arusaam koostööst, ootustest ja vähene raha. Headeks eeldusteks koostöö puhul tuuakse välja tahe, soov panustada ajaliselt ja sisuliselt, vajadusest ühise eesmärgi leidmiseks ja valmisolek muudatusteks.

…

Täispikka blogipostitust saab lugeda Innovatsiooniliidrite koduleheküljel SIIN. Viidatud lingilt leiab ka ürituse galerii.