Jaanika Merilo: Edu mõõdetakse rindel teisiti kui läänes

22. septembril toimub Tallinnas Defence Innovation Day, mis toob kokku kaitse-, tehnoloogia- ja investeerimisvaldkonna liidrid NATO riikidest ja kaugemaltki. Üht paneeli modereerib Jaanika Merilo, kellel on lai kogemuste pagas Eesti ja Ukraina digireformides. Tema jaoks on see enam kui lihtsalt arutelu – see on võimalus tuua Ukraina lahinguvälja kogemused otse Euroopa julgeoleku tulevikku kujundavatesse vestlustesse. 

Kui see üritus toimuks Kiievis, oleks Merilo sõnul fookus hoopis teistsugune. Üldiste deregulatsiooniarutelude asemel võiks päevakavas olla sessioonid teemadel “kuidas alustada masstootmist, kui meil on juba palju MVP-sid (miinimumelujõulisi tooteid)”, “kuidas tellida ja hankida missioone ja tulemusi, mitte riistvara”, “võitluslik tehisintellekt ja autonoomia” või “lahinguvälja andmete ühendamine”. Ehk teisisõnu – vähem raamistikest ja rohkem sellest, kuidas saavutada tulemusi lahinguväljal. 

See teravam fookus on tingitud vajadusest. Euroopa on endiselt tugevalt reguleeritud, mis muudab kiire innovatsiooni keeruliseks, kui kiireloomuline vajadus põrkub kokku määruste kihtidega. Ukrainas võib drooni arendustsükkel olla vaid 24 tundi. Arendustiimid paiknevad rindele väga lähedal, saades droonidelt reaalajas andmeid. Vajalikud muudatused tehakse kohapeal ning täiustatud droon on mõne päeva jooksul taas töös. “Keegi ei küsi, kas see vastab AI act-ile (Euroopa Liidu tehisintellekti määrus) või teistele rahuaja regulatsioonidele, ainus küsimus on, kas see päästab elusid.” 

Kiire tegutsemisvajadus on muutnud ka seda, kuidas edu mõõdetakse ja kuidas innovatsiooni hangitakse. Ukrainas ei loeta, mitu drooni on tarnitud, edu mõõdupuuks on näiteks lõpule viidud missioonide arv või mitut sihtmärki tabati ja hävitati. Ühekordsete rahasummade asemel on kasutusel lahinguvälja tulemustest sõltuvad  soorituspõhised boonused. See loob kohese motivatsiooni, kuid paljudes lääne süsteemides peetakse sellist lähenemist endiselt liiga radikaalseks. 

Innovatsioonil peaks olema palju suurem roll kaitsehariduses

Tuginedes oma magistriõpingutele Londoni King’s College’is kaitse-, luure- ja seirevaldkonnas, leiab Merilo, et innovatsioonil peaks olema palju suurem roll kaitsehariduses. Ukraina sõda on näidanud, kui väärtuslik on siduda akadeemiline pool, sõjavägi ja uuenduslikud ettevõtted. Seda mitte ainult läbi teadustöö vaid ka ühiste projektide, kiire prototüüpimise ja päriselulise eksperimenteerimise. Ta rõhutab vajadust regulatiivsete liivakastide* ja testimiskeskkondade järele, et valmistada kaitsevaldkonna juhte ette töötama sujuvalt koos iduettevõtete, tehnoloogiafirmade ja erialaüleste meeskondadega. 

Selline paindlikkusele rõhumine hakkab Eestis juba toimima. Alates 2025. aasta sügisest hakkab Merilo õpetama uut magistriprogrammi avatud allikate luure (OSINT) erialal Sisekaitseakadeemias. See on samm, mis aitab õppekavu hoida ajakohasena ja innovatsioonile suunatuna. 

Kui tahta aidata iduettevõtetel tsiviilsektorist kaitsetööstusesse üle minna ilma, et nad takerduksid bürokraatlikusse labürinti, näeb Merilo nelja prioriteeti: 

• Esiteks tuleb rakendada hankemudeleid, mis seavad varude kogumise asemel esikohale innovatsiooni, soetades võimekusi siis kui neid vaja on, mitte kogudes kokku riistvara, mis võib ajapikku vananeda. 

• Teiseks tuleb Eestis laiendada arenenud testväljade ja polügoonide võimalusi, et vältida aeglasi ja kalleid sõite Ukrainasse kriitiliste testide tegemiseks. 

• Kolmandaks on oluline hoida tihedat koostööd Eesti Kaitseväega ning kasutada Ukrainat maksimaalselt testkeskkonnana. 

• Neljandaks on vaja arendada regulatiivseid liivakaste, millega Kaitseministeerium ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium juba tegelevad. 

Juulis 2025 käivitas Ukraina kaitseministeerium K4 Startup Studio. See on innovatsioonikiirendi, mis keskendub suure mõjuga tehisintellekti iduettevõtetele ja sõjatehnoloogiale. Ettevõtetele antakse kuni 250 000 dollari suurust toetust koos kiire lahinguvälja testimise ja otsese teega hankeni. Ukrainas toetab programmi Saksamaa kaitseministeerium. Merilo usub, et sarnane mudel oleks Eestile väga kasulik. 

Tema sõnul on Eestis juba palju vajalikke eeldusi: NATO DIANA, CR14 küberturbe­pädevus, tugev droonitööstus, kiiresti liikuv iduettevõtluskultuur ning seadusandja valmisolek luua liivakaste. Riiklik stuudio võiks alata riigieelarvelise ja erasektori rahastuse ning EL/NATO programmide kombineerimisest, ning kus Kaitseministeerium ja Kaitseliit looksid selge nõudluse. MVP-sid võiks testida nii Eesti liivakastides kui ka Ukraina lahinguväljal, seejärel anda tulemuspõhist jätkutoetust. 

Kaitsevaldkond vajab investoreid, kes on valmis töötama ettearvamatus ja poliitiliselt vastuolulises keskkonnas. 

Valmisolek katsetada ja lahendust pidevalt täiustada seostub ka Merilo vaadetega kaksikkasutusest. Kuigi drooni saab kasutada nii kaitse- kui tsiviilotstarbel, on vajalikud funktsioonid, inseneritöö ja turundus täiesti erinevad. Suurettevõtted suudavad ehk mõlemat hallata, kuid idufirmade puhul võib fookuse jagamine toodet nõrgendada. Mõni tsiviillahendus sobib kaitsesse kohandamiseks, kuid see eeldab riiklikku rahastust, mis võimaldaks katsetamist, ebaõnnestumist ja miinimumelujõulise toote (MVP) loomist. Merilo moto on siinkohal: try fast, fail fast. Ukrainas on läbikukkumine sageli osa korduvast arendusprotsessist, mis on vajalik, et kiiresti muutuval lahinguväljal ajaga kaasas käia. 

Kiirus ei tähenda siiski kohest kasvu. MVP võib sündida kiiresti, kuid masstootmine vajab tootmisliine, tarneahelaid ja kvaliteedikontrolli. Koostöö Ukraina ettevõtetega lisab väärtust: Eesti ettevõtted saavad pakkuda tootmist, kvaliteedikontrolli, juurdepääsu Euroopa turgudele ja insenerioskusi, samal ajal kui Ukraina partnerid panustavad esirinde arenduse ja pideva tagasisidega. 

Kuigi hea toode ei taga automaatselt müüki. Ukraina eelistab sageli oma kaitsetööstuse ettevõtteid ja neil võib olla analoogne lahendus juba olemas. Riigihanked on aeglasemad kui B2B (ettevõttelt ettevõttele müük) või B2S müük (ettevõttelt riigile või avalikule sektorile müük) ning poliitiline tundlikkus piirab sobivate investorite hulka. Kaitsevaldkond vajab investoreid, kes on valmis töötama ettearvamatus ja poliitiliselt vastuolulises keskkonnas. 

Samas on olukord muutumas, sest üha rohkem fonde loobub piirangutest ja uurib kaitsetehnoloogia võimalusi. Praegu on investorite nõudlus suurem kui ettevõtete pakkumine. 

See on soodne hetk, et tugevdada Eesti atraktiivsust välismaiste kaitse- ja kaskikkasutuse ettevõtjate jaoks. “On kurb, et see eelis on tekkinud sõja tõttu, kuid Ukraina on valmis testimiseks vastu võtma innovaatilisi ettevõtteid ning Eesti saab olla tugev sild.” 

Eesti esimesed kaitsevaldkonna ükssarvikud

Tulevikku vaadates toob Merilo välja kaks Eesti ettevõtet, kes lahendavad kriitilisi probleeme ja kellel on potentsiaali saada meie esimesteks kaitsevaldkonna ükssarvikuteks: Frankenburg Technologies, mis arendab madala hinnaga pealtkuulajaid odavate, kuid tõhusate Shahed**-droonide vastu, ja KrattWorks, mis toodab elektroonilise sõjapidamise suhtes vastupidavaid luure- ja ründedroone, mis suudavad tegutseda parvena. 

Merilo sõnum Defence Innovation Dayks on selge: Eestil on Ukrainalt palju õppida – eelkõige kiirust, paindlikkust ja tulemusele keskendumist. Lühendades tagasisideahelaid, investeerides päriselus testimisse ja sidudes hanked tulemustega, saavad NATO riigid oluliselt kiiremini uuenduslikest ideedest lahinguvalmis lahendused. 

Ühine meiega 22. septembril Tallinnas Defence Innovation Dayl, et kuulata Jaanika Merilot ja teisi kaitseinnovatsiooni võtmeisikuid laval.

Defence Innovation Day toimub Tehnopoli ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel NATO DIANA Eesti kiirendi kaudu. Ühe programmi­ploki kaas­korraldajaks on Sparkup Tartu Teaduspark. 

* Regulatiivne liivakast on katsetuskeskkond, kus uusi lahendusi saab proovida ajutiselt leebemate reeglite järgi. 

**Shahed-droonid on Iraanis välja töötatud rändmoona tüüpi (kamikaze) droonid, mida Venemaa kasutab Ukrainas. 

Foto: sTARTUp Day