Ain Aaviksoo ootab tervishoius mõtteviisi muutust – kõigepealt tuleb alati kaaluda digitaalseid võimalusi

Soome on oma tervishoiupoliitikasse sisse kirjutanud, et kõigepealt mõeldakse, kuidas asju teha digitaalselt ja alles seejärel kaalutakse muid võimalusi – kui Eestis sellist mõtteviisi ei tule, hakkame digitaalsete lahenduste väljatöötamise asemel neid ise sisse ostma, rääkis sotsiaalministeeriumi asekantsler Ain Aaviksoo, kirjutab med24.ee. 

16-18. oktoobril toimus Tallinnas Kultuurikatlas Eesti eesistumise raames kõrgetasemeline e-tervishoiu konverents „Tervishoid digiühiskonnas. Digiajastu meie tervise teenistuses“, kus osales üle 600 delegaadi. Seal avaldati e-tervise organisatsioonide ühisdeklaratsioon (Digital Health Society Declaration), mille eesmärk on kiirendada digitaalset innovatsiooni tervishoius. Sellega on oodatud ühinema kõik e-tervise tulevikust huvitatud sidusrühmad.

Milline on olnud tagasiside deklaratsioonile?

Konverentsi viimase päeva hommikul oli sellega ühinenuid 26. Paljud organisatsioonid on öelnud, et neil on vaja enne ühinemist ametlikku kinnitust oma otsustusorganitelt. Ootame, et vähemalt 100 tuleb täis, sest üle 100 organisatsiooni on juba selle valmimisse panustanud.

Keda ühinema ootate?

Me ei piira seda. Eesti poolt on näiteks sotsiaalministeerium, on rakendusasutusi Iirimaalt, ülikoolid, ettevõtted, patsientide organisatsioonid, kindlustusseltsid jne. Mõte ongi nad kokku liita. Deklaratsiooni mõte on anda ette eesmärgid, mis tuleb ära teha. Liituvate organisatsioonide lubadus on reaalselt kas olemasolevate või tulevaste projektidega seda toetadada. Eesmärk peab olema ühine ja siis peab igaüks oma osa ära tegema.

Inimestele, kes pole selle teemaga kursis, on see deklaratsioon midagi hägust. Kuidas selgitaksite, mis see on ja mis on selle peamised punktid?

Selle taga on aktiivne grupp organisatsioone ja inimesi. Moodustatud on neli töörühma. Näiteks standardite teemat veab Hollandi ministeerium, aga juures on veel kasvav ring teisi riike. Eesmärk on, et tekib konkreetne tegevuskava. Näiteks pannakse paika, millised standardid peavad tervishoius olema, et haigla infosüsteemide vahel liiguks info üle Euroopa. Muidu on väga palju diskussioone selle üle, et standardeid on palju ja siis vaieldakse, milline on kõige õigem. Nüüd, need liikmesriigid, kes teineteist usaldavad, lepivad kokku, et näiteks standardite eestvedamise teema võtab Holland enda peale, korjab teistest riikidest kasutatavad standardid konkreetsete teemade põhjal kokku (näiteks kroonilise haige jälgimine perearsti või haigla poolt), kaardistab, pakub välja optimaalse kogumi ja need riigid, kes on liitunud, hakkavad ilma väga pikkade diskussioonide ja vaidlusteta standardeid oma igapäevases e-tervise arenduses kasutama.

Teise teemana võib näiteks tuua õigusruumi. On konkreetne grupp inimesi, kes on välja pakkunud, kuidas järkjärgult olemasolevat õigust hakata rakendama, jagada parimaid praktikaid, kuid on ka mõned keerulisemad küsimused, mis vajavad uusi kokkuleppeid. Osapooled, kes liituvad, võivad olla väga erineva suuruse ja kaaluga ehk see võib olla mõni piirkond, kuid näiteks Eesti puhul tõenäoliselt riik.

Selgus õigusruumis annab ettevõtetele kindlustunde, et turg, kus saad oma toodet pakkuda, on suurem kui üks riik. Nii peaks toote hind langema ja kättesaadavus paranema. Kui sellist selgust pole, ei pruugi mõned ettevõtted Euroopa turul üldse alustadagi. Nii mõnigi on mulle öelnud, et on Euroopast lahkunud, kuna Hiina ja USA kasvavad palju kiiremini. Me jääme neist toodetest lihtsalt ilma.

Need olid kaks põhilist näidet, kuidas on deklaratsiooni kavas ellu viia.

Mis murekohad pidurdavad veel üle-euroopalist digitaalset innovatsiooni tervishoius?

Ma vastaks enamvähem selle tsitaadiga, mida ütles oma ettekandes Taavi Rõivas: ID-kaardi tegid inimestele esimesena kättesaadavaks soomlased, kuid eestlased hakkasid seda kaks aastat hiljem rakendama. Ehk siis põhiline takistus on selles, et liiga palju aega kulutatakse arutamisele, kas ja kuidas see kasulik on. Kindlasti on palju tundmatut ja teoreetiliselt pole võimalik täpselt välja selgitada, kuidas inimesed mõne teenuse vastu võtavad. Ega enne X-tee tegemist ei teatud, kuidas see päriselt tööle hakkab, aga oli olemas visioon ja arusaamine, et see peab tegema riigiasjade ajamise tõhusamaks.

Barjäär, kas see on oluline või ohutu, tuleks pöörata teistsuguseks küsimuseks – kuidas teha seda ohutult? Eesti eesistumise üks suur eesmärk on see, et kui väliskülalised tulevad Eestisse, siis nad ei küsiks esimesena „Kas see on ohutu?“, vaid „Kuidas seda teha ohutult?“. Me saame oma telefonist kätte kõikvõimaliku info, meid juhatab Google täiesti võõras linnas hieroglüüfidega maal, saame virtuaalselt äri ajada jne – see kõik on teinud paljud asjad võimalikuks ja lisanud efektiivsust. Ei ole ühtegi põhjust eeldada, et sarnased muudatused ei juhtu tervishoius, aga millegipärast on suur kõhklus. Loodan, et oleme nüüd suure sammu edasi astunud. Aga siit tuleb järgmine probleem. Väga palju on üksikuid projekte, mis ei laiene ja millel ei ole Euroopa mastaapi.

Kõige olulisem on selgitustöö ja see on olnud ka suurim takistus. Oluline on usaldus. Usaldus, et see, mis sa saad, on väärtuslikum, kui võimalik oht privaatsuse kadumisele. Kusjuures viimast saab läbipaistvusega kontrollida.

Mainiste oma ettekandes, et Euroopas võiks kaasata personaalmeditsiini jaoks 100 miljonit inimest. Kui tehtav see on?

Ma ei näe põhjust, miks seda ei saa teha. Vaja on poliitilist tahet. Meie eesistumise viimaste kuude põhiline ülesanne on innustada kriitiline mass liikmesriike sõnastama ministrite tasandil, et 100 miljoni inimese terviseandmete ühendatud kasutamine Euroopas nii tervishoiuteenuste integreerimiseks kui ka uurimis-arendustegeuvseks ja uute teenuste-toodete loomiseks on võimalik ja seda tahetakse. Alati võib arutada selle üle, kui palju see maksab ja kuidas see kokku saadakse. Täpselt ei ole sammud teada, see käib konkreetsete projektide kaupa. Teame, et sel teel tuleb ära lahendada standardite teema, juriidika teema, inimeste õiguste küsimused, avaliku-erasektori koostöö. Teame, et need ka lahendatakse ära, kui ütleme, et tahame seda teha.

Võistleme Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga. Ettevõtjad ütlevad, et see rong liigub väga kiiresti. Juba praegu on suured digitaalsed ettevõtted enamus USAst – iga Euroopa äpitegija rahast võtavad suured Ameerika ettevõtted 30 protsenti. Me ei tahaks, et ka tervishoius kolmandik meie loodud lisandväärtusest keegi teine ära korjab. Selleks peame tegema Euroopas tööd. Kui me uue andmekaitsemääruse õigesti tööle rakendame, peaks see andma eurooplastele eelise. Kui inimesed tajuvad, et nende andmete kasutamine on turvaline, siis võiks igasugu suurte massiivsetel andmetel põhinevate tegevuste harrastamine olla Euroopas kiirem.

Oleme uhked Eesti biopanga üle, aga viie aasta pärast peaksime olema uhked Euroopa biopanga üle, kus Eesti on osaline. Asju tuleb vaadata Euroopa skaalas. Eesti biopangal pole mõtet võistelda Soome omaga. Maailma mastaabis on need täiesti irrelevantsed.

Tehnoloogia üksi ei tee mitte midagi. Kõikide uute lahenduste kasutusele võtmine eeldab, et on sisuline soov muutuda. Euroopas on see entusiasm väga suur. Rootsi ütles siin konverentsil välja, et aastaks 2025 on Rootsi Euroopa kõige arenenum digitervise piirkond. Soome on oma tervishoiupoliitikasse kirjutanud sisse digital first. See tähendab, et kõigepealt mõeldakse, kuidas saame teha asju tõhusamalt digitaalselt ja kui ei saa, siis mõeldakse teistmoodi edasi, mitte vastupidi. Kui sellist mõtteviisi Eestis ei tule, leiavad tublid Eesti ettevõtted ja inimesed endale palju rakendust väljaspool Eestit ja lahendusi hakatakse tegema Euroopas. Praegu on meil digitaalsete lahenduste osas võimalik olla nende hulgas, kus meie arstid ja inimesed saavad esimesena uusi teenuseid kasutada.

Kui rahul olete sellega, kui hästi on läinud Eesti personaalmeditsiini projektil?

See on läinud käima aeglasemalt, kui planeerisime. Töö käigus on tekkinud palju selgem arusaamine sellest, kuidas omavahel ministeerium, ülikool, erinevad üksused, TEHIK, teadlased ja haiglad võiksid koostööd teha. Reaalne rakendamine õpetab kindlasti veel midagi. Me pole pikkade sammudega astunud ja võibolla see ongi meile jõukohane tempo.

Oleme digiühiskonnas teistest kaugemale jõudnud seetõttu, et oleme julgenud hakata asju tegema. See eeldab seda, et on valmisolek katsetamiseks. Samas, kui selgub, et midagi on tehtud valesti, ei tohi selle eest inimesi kõrvaldada, vaid tuleb jälgida, et riskid oleksid piisavalt kontrollitavad.

Kui võtaksite konverentsi kokku, siis mis sõnum kõlama jäi?

Konverents läks väga hästi. Kõlama jäi, et suure tõenäosusega saame Euroopa mastaabis näha olulist e-tervise arengut. Mis peaks juhtuma, on see, et Eesti inimestele ja arstidele oleksid erinevad mujal loodud lahendused lihtsamini kättesaadavad ja Eesti ettevõtjatele oleksid omakorda teised Euroopa turud lihtsamini kättesaadavad. Tõenäosus selliste asjade juhtumiseks kasvas oluliselt. Lisaks deklaratsioonile tuleb Eestil proovida järele jäänud 2,5 kuuga ära teha riikide vahelised kokkulepped valitsuse tasandil. On öeldud, et aken kõrgel tasemel üle-euroopaliste kokkulepete sõlmimiseks digitaalsetes küsimustes läheb mõneks ajaks peale Eesti eesistumist kinni. Praegu on selleks valmisolek ja moment tuleb ära kasutada.

Olete selles osas optimistlik?

Täna rohkem kui esmaspäeval. Jah.

 

(Allikas: med24.ee; Autor: Madis Filippov; Foto: Arno Mikkor EU2017EE)

 

Ole kursis põnevate innovatsiooniuudistega

Meie partnerid