Kodus hakkamasaamiseks on vaja nutikamaid lahendusi

Artikkel ilmus ajakirjas „Sotsiaaltöö“ (märts 2026).

Sotsiaalministeeriumi tellimusel aastail 2026–2029 rakendatava heaolutehnoloogiate arendusprogrammi üks põhieesmärk on tuua tehnoloogilised lahendused abi vajavate inimeste igapäevaellu nii, et see päriselt parandab teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Programmijuht Helen Staak, kes töötab Tehnopoli tervisetehnoloogia valdkonnajuhina, jagab selgitusi.

Eesti sotsiaalhoolekanne on järjest teravama surve all. Rahvastik vananeb, abivajadus kasvab ja hoolduskoormus suureneb. Samal ajal ei suurene samas tempos võimalused, eelkõige sotsiaalvaldkonna töötajate hulk. Teenused on sageli killustatud ja spetsialistidest on puudus. Just neid probleeme aitab lahendada heaolutehnoloogiate arendusprogramm, mille rakendab järgevatel aastatel ellu sotsiaalministeerium koos partneritega.

„Heaolutehnoloogiate programm aitab leevendada teenuste puudust, kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse, kui nõudlus ning vajadus teenuste järele kasvab kiiremini kui võimalused,“ selgitab Helen Staak programmi eesmärki, ning märgib juurde, et sotsiaalvaldkonnas on tehnoloogiat ja selle võimalusi senini tagasihoidlikult kasutatud. Tehnoloogia abil aga saab toetada ennetust, toetada inimeste iseseisvat toimetulekut kodus pikema aja vältel, vähendada spetsialistide koormust ning siduda tervishoiu- ja sotsiaalteenused toimivaks tervikuks.

Päriselulised olukorrad, mida on vaja muuta

Heaolutehnoloogiate programmil on mitu sihtrühma: eakad ja erivajadusega täisealised, nende lähedased ning teenuseid osutavad spetsialistid.

Staak kirjeldab olukordi, mis on paljudele omavalitsustele ja peredele tuttavad ja aitavad programmi mõju selgitada.

Näiteks üksi elav eakas võib kodus või õues liikudes kergesti kukkuda. Praegu jõuab abi sageli kohale alles siis, kui õnnetus on juhtunud. Heaolutehnoloogia lahendused võivad selliseid olukordi ennetada: koduse jälgimise ja tervisenäitajate põhjal saab tuvastada terviseseisundi muutusi ning edastada varajasi märguandeid lähedastele või teenuseosutajale. See tähendab, et tehnoloogia võimaldab hädaabi kutsuda ja ka ohtu varem märgata ning õigel ajal reageerida.

Programmi teine oluline suund on seotud hooldustöötajate ja teiste teenuseosutajate igapäevatööga. Hooldajaid toetavad digitöövahendid aitavad vähendada halduskoormust ja suunata rohkem aega sisulisele hooldustööle. Dokumenteerimise ja administreerimise automatiseerimine muudab töö kiiremaks ja läbipaistvamaks, digitaalsed otsustustoed aitavad paremini hinnata abivajadust. See mõjutab ka kogu süsteemi: paraneb teenuse kvaliteet, suureneb töö atraktiivsus, mis toetab spetsialistide tööl püsimist ja järelkasvu sektoris.

Teenusemudel, mitte lihtsalt tehnoloogia

Programmi üks läbivaid sõnumeid on, et projektitaotlusi oodatakse tervikliku teenusemudeli arendamiseks, mitte üksikute äppide või seadmete kasutuselevõtuks. Helen Staagi sõnul saab taotleja mitme tunnuse järgi kontrollida, kas idee on teenusemudeli tasemel.

Esiteks peab olema selgelt sõnastatud probleem, mida on vaja päriselt lahendada. Lahendamisse peavad olema kaasatud kõik olulised osalised: nii need, keda probleem mõjutab, ja ka need, kelle tegevusest oleneb lahenduse rakendamine.

Teiseks peab muutus ulatuma kaugemale üksiku tehnoloogilise lahenduse kasutuselevõtust: terviklahendus on lõimitud olemasolevasse süsteemi ning eeldab protsesside, rollijaotuse ja töökorralduse muudatusi. Lahendus ei tähenda lihtsalt uue tööriista lisandumist, vaid muudab seda, kuidas teenust osutatakse, või kutsub ellu täiesti uue teenuse.

Kolmandaks peab lahendus olema süsteemne ja väärtuslikum, kui üksiku kasutaja või organisatsiooni võimaluste parandamine. Teenusemudeli tasemel lahendus parandab abi kättesaadavust, kvaliteeti või tõhusust tervikuna ja loob nende jätkusuutliku rakendamise eeldused pärast prooviprojekti .

Kuus peamist valdkonda, üks ühisosa

Kuigi programm on jaotatud kuueks põhivaldkonnaks, ei ole eesmärk leida eri kategooriate üksikuid tehnoloogiaid. „Tähelepanu on tervisehoiu ja hoolekandevaldkonna lõimimise süsteemsel mõjul, mitte üksikutel tehnoloogilistel lahendustel,“ rõhutab Helen Staak.

Kõigis põhivaldkondades oodatakse eelkõige lahendusi, mis pikendavad vanemaealiste ja erivajadusega täisealiste inimeste iseseisvat ning turvalist toimetulekut kodus, aidates ennetada abivajaduse tekkimist või süvenemist ning säilitada või parandada elukvaliteeti; vähendavad lähedaste hoolduskoormust; parandavad teenuste inimkesksust, kvaliteeti, kättesaadavust ja tõhusust ning suurendavad teenuseid osutavate spetsialistide töörahulolu.

See tähendab, et olenemata sellest, kas projekt tegeleb kaughoolduse, üksilduse vähendamise, krooniliste haigustega inimeste toetamise, dementsuse või hooldajate töövahenditega, peaks loogika jääma samaks: lahendus aitab inimestel kauem iseseisvalt kodus toime tulla, hoiab ära probleemide süvenemise ning muudab teenuse osutamise arukamaks ja tõhusamaks.

„Lahendus peab olema Eestis uudne ja looma selge lisandväärtuse võrreldes praeguse praktikaga. Seda võidakse juba kasutada mõnes teises riigis, kuid Eestis ei tohiks see olla varem tervishoiu ja hoolekandevaldkonnas süsteemselt rakendatud,“ selgitab Helen Staak projektidele kehtestatud uudsuse nõuet. „Innovatsioon ei võrdu pelgalt uue vidinaga. See seisneb eelkõige uues väärtuses ja süsteemses mõjus, mitte ainult uudses tehnoloogias,“ lisab ta.

Miks mõned ideed ei sobi?

Helen Staak toob välja kolm tüüpilist põhjust, miks projekt ei kvalifitseeru või ei lähe programmi eesmärgiga kokku.

Esiteks – tegemist on pelgalt tehnoloogilise tootega ja soovitakse lihtsalt mõnd olemasolevat lahendust hankida või kasutusele võtta teenusemudelit muutmata. Sel juhul ei ole vaja arendusprogrammi ega innovatsiooniprotsessi, vaid piisab tavapärasest hankest või ostust.

Teiseks – puudub selgelt sõnastatud probleem. Kui projekt keskendub eelkõige oma toote arendamisele, kuid ei kirjelda veenvalt, millise tegeliku teenuslünga see lahendab, tekib oht, et lahendus otsib probleemi, mitte vastupidi.

Kolmandaks – puudub jätkusuutlikkus ja skaleeritavus ehk funktsiooni omadus tulla toime suurenenud koormusega: ei ole selge, kes on probleemi omanik, kes peavad olema kaasatud, kuidas lahendust pärast projekti lõppu rahastatakse ja hallatakse ning kuidas see laiemalt kasutusse jõuab. Programmi mõte on viia lahendused praktikasse, mitte jääda ajutiseks katsetuseks.

Heaolutehnoloogiate programm eeldab avaliku ja erasektori koostööd, kuid Helen Staagi sõnul ei ole olemas üht õiget partnerlusmudelit. See oleneb lahendatavast probleemist ja osalistest. Küll aga on läbiv üks nõue: partnerlus peab olema sisuline, mitte formaalne.

„Tähtis on, et kaasatud oleks kõik need, kelle tegevus on oluline lahenduse arendamisel, rakendamisel ja ka kasutamisel,“ rõhutab Staak. See tähendab, et projektiga peab olema seotud see, kellel on probleem, kui ka need, kes vastutavad lahenduse kasutuselevõtu ja igapäevase toimimise eest: omavalitsus, teenuseosutaja, vajadusel tervishoiupartnerid, tehnoloogiaettevõte ning keegi, kes esindab kasutajate ja lähedaste vaadet.

Milliseid tulemusi oodatakse 2029. aasta lõpuks?

Programmi edu ei mõõdeta üksnes valmis prototüüpide või katseprojektide arvuga. Helen Staagi sõnul on ootus, et 2029. aasta lõpuks on lahendused päriselt kasutusel ja toimivad praktikas. „Eesmärk on, et tekiksid kestlikud teenusemudelid, millel on selge omanik, rahastus ja ülesanne süsteemis ka pärast projekti lõppu,“ ütleb ta.

Oodatakse mõõdetavat mõju: näiteks teenuse parem kättesaadavus, pikem iseseisev toimetulek kodus, spetsialistide väiksem ajakulu või kulutõhusam teenusekorraldus. Tähtis on ka kasutajate kogemus ja rahulolu: kas lahendus muudab inimese elu ja spetsialisti töö tegelikult lihtsamaks. Tasub juba alguses läbi mõelda, mida ja kuidas mõõta ning kuidas tõendada, et muutus ei jää katseks, vaid kinnistub teenuse osaks.

Heaolutehnoloogiate programm pakub seega võimaluse liikuda hoolekandes üksikute tehnoloogiate katsetamisest süsteemsema muutuseni: teenusekorralduseni, kus tehnoloogia toetab ennetust, vähendab koormust ja aitab inimestel kauem kodus toime tulla. Sõnum omavalitsustele ja partneritele on selge: peamine ei ole, kui uhke on tehnoloogia, vaid kas see lahendab päriselt teenuselünga ning jõuab jätkusuutlikult kasutusse.

Rohkem infot programmi kohta leiad siit.

Projekte kaasrahastatakse Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika 2021.–2027. aasta TAT „Heaolutehnoloogiate kasutuselevõtu toetamine tervise- ja hoolekande valdkonnas“ vahenditest. Arendusprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika 2021.–2027. aasta TAT „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ vahenditest. Arendusprogrammi viivad ellu sotsiaalministeeriumi hankepartnerina Tehnopol, Civitta ja Eesti kunstiakadeemia.