Olemasolevate terviseandmete parem kasutamine viiks meid personaalmeditsiinile lähemale

Olukorras, kus meil on kogunenud erinevaid terviseandmeid ja erinevatesse kohtadesse, tekib patsientides ootus saada personaalsemat ja endale suunatud ravi. Tervishoiuteenuse osutajatelt eeldab personaalne lähenemine uut vaatenurka. 

Seminaril „Personaalmeditsiin tervishoius“ arutati, kuhu oleme personaalmeditsiiniga jõudnud ning mis takistab Eestil personaalmeditsiini lipulaev olemast.

Seminarile järgnenud paneeldiskussioonis lahkasid osalejaid personaalmeditsiini võtit erinevate huvigruppide vaates.

Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso sõnul on personaalmeditsiini mõte selles, et inimene saaks tema jaoks kõige parema ravi, kõige täpsema diagnoosi, kõige paremini talle sobivad ravivõimalused ja seeläbi kõige kiirema tervenemise või paranemise. Haigla vaates tähendab see juurdepääsu tagamist õigetele toimingutele õigel ajal, lähtutakse tõenduspõhisusest.

„Personaalsus ei tähenda seda, et kõigil on 3D printer nurgas ning igal hommikul tulevad sealt ravimid ja ravisoovitused välja. Personaalseid eelistusi saame suhteliselt vähe ning fenotüüpi teatud piirini arvesse võtta,“ rõhutas Peetso.

Tõnu Esko Geenivaramust tõdes, et personaalmeditsiini potentsiaali paremaks kasutamiseks piisaks terviseinfo paremast kättesaadavusest. „Kui olemasolev info on kompaktselt osa raviprotsessist, siis see juba ongi personaalne. Just andmete süsteemne ja lihtne kasutamine otsuste tegemise protsessis on oluline,“ kinnitas Esko ning rõhutas ka geneetilise info kasutamist ennetuses.

Roche’i esindaja Andre Koit tõi välja, et arstide sõnul juba tegeletaksegi personaalmeditsiiniga. „Küsimus on selles, kuidas suudame laboris sündinud avastused patsiendi ravini tuua. Patsiendid võib olla ei ootagi niivõrd personaalsust, vaid täpsust, kuid see tuleb juurde teadusuuringutega,“ nentis ta.

Kas oleme personaalmeditsiinis esirinnas või viimaste seas?

Arutelus, kuhu oleme jõudnud personaalse lähenemise ja inimese juurde toomisega, leidsid osalejad, et olukord on üldiselt hea, kuid samas ei saa kindlasti loorberitele puhkama jääda.

Tõnu Esko kinnitas, et on aspekte, mille järgi võib Eesti personaalmeditsiini esimeste sekka asetada: „Kui kõik sündinud lapsed, kelle haiguses kahtlustatakse geneetilist põhjust, need lapsed ja nende vanemad saavad täisgenoomi sekveneerimise ja haigekassa selle katab – see on erakordne. Meil on riiklikud programmid, kus katsetatakse erinevaid geneetilistel profiilidel põhinevaid stratifitseeritud ennetuse mudeleid või käimas on projekt, kus riiklikus plaanis on kavas integreerida geneetilised profiilid digiretseptiga – suur osa ühiskonnast on kaasatud ning selles mõttes oleme esirinnas.“ „Samas kaugelt liiga vähe inimesi saab ligipääsu uutele ja innovaatilistele ravimitele,“ lisas ta.

„Meil on mitmes valdkonnas projekte, mis vaatavad elanikkonna riske ja vastavalt saab siis ennetavaid meetmeid kasutusele võtta. Oleme palju andmeid kogunud, aga kõike pole suutnud praktilisse meditsiini tuua – siin on meil üks osa tegemata, kuidas tervishoiuteenuse osutaja saaks olemasolevat teadmist juba kasutada,“ tõi Terje Peetso välja. Peetso rõhutas, et olemasolevate andmete kasutamine, standardiseerimine ja ühildamine annaks juba mitu sammu personaalmeditsiinile lähemale.

Andre Koit nentis, et 30 aastat tagasi oli rinnavähk lihtsalt üks diagnoos: „Selles mõttes oleme teinud ikka suure hüppe. Kui aga räägime uute ravimite kättesaadavusest, siis meie patsientideni on jõudnud võrreldes muu Euroopaga keskmiselt väiksem osa uusi ravimeid ja see võtab keskmiselt üle kolme aasta aega, enne kui ravi rahastust leiab. Kindlasti saavad ka ravimiettevõtted rohkem teha ravimite pakkumiseks,“ rääkis ta.

„Uued teadmised lähevad järjest keerulisemaks, selleks peab keskkond valmis olema ja peame olema ette valmistunud. Näiteks andmete kvaliteet on oluline,“ lisas ta.

Loe edasi Tehnopol Connected Health klastri lehelt.